Jan Kaus. Foto: Peeter Langovits
Reedel, vahetult enne uue Valge Daami lavastuse „Südamega läbi müüri” esietendust, andis Lääne Elule intervjuu selle teksti autor Jan Kaus.
Rääkisime krahviaia ääres bussipeatuses istudes ja etendusele minevaid inimesi vaadates Kausi varasematest sidemetest Haapsaluga, sellest, kuidas ta Valge Daami lavastusele teksti kirjutama sattus, millised olid ta peamised lähtepunktid näidendi kirjutamisel ja mille poolest erineb näidendi kirjutamine romaani kirjutamisest. Mitte kuidagi ei pääsenud me selle kõige juures mööda ka armastusest.
Milline on olnud su varasem side Haapsaluga?
Ma olen lapsepõlves Haapsalus väga palju olnud. Nii minu isa vend kui ka minu ema vend elasid Haapsalus. Isa vend Andres Kaus oli omal ajal siin kultuuriosakonna juht.
Andres oli isa vendadest mulle kõige olulisem. Ta toetas minu esimesi arglikke katsetusi kunsti vallas. Mingis mõttes ma arvan, et ma olen ka Andresest inspiratsiooni ammutanud. Minu viimases romaanis „Ma olen elus” on ta lausa ühe tegelase prototüüp.
Kuidas see üldse juhtus, et sulle uue Valge Daami näidendi teksti kirjutamist pakuti?
See oli puhas juhus. Jim Ashilevi ütles viimasel hetkel ära ja siis minu sõber Urmas Vadi soovitas mind Valge Daami projektijuhile Anneli Aknale. Mõtlesin, et miks mitte katsetada.
Sa oled eelkõige tuntud siiski kui proosakirjanik. Millised on su varasemad kokkupuuted draamakirjandusega?
Tõsi, ma ei ole eriti vilunud draamakirjanik, aga mul on näiteks heliloojast sõber Märt-Matis Lill, kellele ma olen kirjutanud lausa kaks libretot. Üks neist, „Indiate uurimine”, esietendus 2009. aastal Von Krahli teatris ja teine, „Tulleminek”, esietendub järgmise aasta kevadel Vanemuises. Nüüd ma hakkan kirjutama lavastaja Jaanika Juhansoni tellimusel uut näidendit. Olen kuidagi tahtmatult viimasel ajal draamakirjanduse poole nihkunud, kuigi mul ei ole selles osas mingeid suuri ambitsioone.
Kuna draamakirjandus on nõudlik žanr ja mina pean ennast proosakirjanikuks, on dialoogi kirjutamise harjutamine mulle oluline. Draamas sa pead siseelu kujutama tegevuse kauda, romaanis on vastupidi. See on väga hea, kui saab harjutada ilukirjandust erinevate nurkade alt.
Draamas saab tegelikult kõike teha, aga ennekõike peab draamas olema pingeline süžee. Karakteri olemus peab tulema välja tegevuse kaudu. Ma olen ka paar stsenaariumi kirjutanud ja seal toimib sama põhimõte.
Kui palju sa kirjutamisel varasematest Valge Daami lavastustest eeskuju võtsid?
Üldse mitte. Ei olnud mahti, sest see pakkumine tuli mulle üsna viimasel hetkel. Loomulikult legendi ma teadsin ja lugesin selle kohta uuesti üle.
Mind ei huvitanud mitte niivõrd Valge Daami loole uue rakursi leidmine, vaid mind ennast huvitavate ideede rakendamine ette antud Valge Daami vormi. Võib-olla teemad, mis mind huvitavad, ei sobi kõige paremini suveteatrile. Näiteks armastus ja selle kahetine olemus. Me oleme harjunud armastust pidama ennekõike ülendavaks tundeks, aga seal on ka oma hämaram pool. Armastuse pimedam olemus, aga ka selle kõikehõlmavus.
Aeg-ajalt on mul tunne, et armastus ei ole isegi mitte niivõrd tunne, vaid pigem ilming. Et me oleme armastuse malenupud. Mitte meie ei tee armastust, vaid armastus teeb meid.
Armastus on mingis mõttes irratsionaalne. Mille järgi me valime oma armastatu? Sellele saab anda nii vaimseid kui ka materialistlikke seletusi, aga pigem jääb see seletamatuks. Armastus on lihtsalt mingisugune jõud, mis meid endasse haarab. See teema huvitas mind ja ma tahtsin ta panna Valge Daami loo raamidesse.
Kas oli veel mingeid teemasid, mis huvi pakkusid ja mida sa tahtsid näidendisse sisse kirjutada?
Mind on alati huvitanud mäng ajalooga. Ajalugu ise on fiktsioon, lihtsalt mingid fiktsiooni vormid ühel hetkel kinnistuvad. Mulle tundub, et meil on võimatu elada väljaspool interpretatsioone. Kogu elu on interpretatsioon. Ajalugu on interpretatsioon inimkonnast läbi aja.
Ma olen üsna palju kirjutanud Hollywoodi ajaloolistest filmidest, kus minu meelest ajalooga käiakse väga vabalt ümber ja interpretatsioon läheb täiesti üle kallaste. Ma tahtsin näidendis ühelt poolt olla ajalooliselt väga täpne, tuua sisse konkreetsed tõesti juhtunud ajaloo sündmused. See on ju fakt, et rootslased Liivi sõjas Haapsalu rüüstasid ja see toimus muide just augustikuus. Ma olen võtnud väga konkreetsed asjad, aga ikkagi ma olen nendega mänginud. Mingisugused fiktsioonivormid valanud ajaloolisse konteksti. Mu eesmärk oli muuta ajalugu ise fiktsiooniks ja fiktsioon servapidi ajalooks. Mängida selle interpretatsiooniga.
Lavastamisprotsessi käigus sa ei jõudnud küll ühtegi proovi, kuid suhtlesid samas tegijatega tihedalt. Millised teemad ja probleemid üles kerkisid?
Üldiselt esimene probleem, mille ees lavastaja Aleksander Ots seisis, oli see, et tekst sai liiga tihe. Ma siis pakkusin talle välja, millised stseenid võiks välja võtta.
Teine probleem, mis minu vaatevinklist ei olnud tegelikult probleem, vaid mõjus pigem komplimendina, oli see, et tekst sai liiga kihiline. Lavastajale võis olla keeruline kõiki neid erinevad kihte ära markeerida. Ühe kihi võtsime me lõpuks ajanappuse tõttu välja ka.
See on paratamatu, et kirjutaja jääb lavastusprotsessist natuke kõrvale. Siinkohal see ei ole etteheide, mulle anti võimalus osaleda, aga ma ise jäin teiste tööde tõttu eemale.
Näidend toimub korraga kahes ajas – 16. sajandil ja 1980ndatel. Miks just 80ndad?
Väga lihtsal põhjusel. Ma ise käisin 80ndatel siin neid Valge Daami etendusi vaatamas ja näidendi kirjutamisel ma kasutasin ära ka enda lapsepõlvemälestusi. Ma mäletan, kuidas me seisime ja ootasime Valge Daami ilmumist ja keegi naine mu selja taga rääkis teisele, et näed, seal on keegi aknal, kuigi seal ei olnud kedagi. Seda motiivi ma kasutasin. Pluss kogu see varastatud prožektorite teema. See kõik on mul endal hämaralt mälestustes.
Aga võib-olla on ka praegu 80ndad kuidagi õhus ja neid kirjutatakse uuesti läbi. Kas või Triin Ruumeti film („Päevad, mis ajasid segadusse” – toim). Võib-olla hakatakse praegu juba ka paarikümne aasta tagust ajalugu rohkem lahti mõtestama. Minul oli hetkel see valik puht intuitiivne siiski, seal taga ei olnud mingit meetodit.
Kas ja kui palju olid Valge Daami tegijatega varem kokku puutunud?
Anneliga ma kohtusin paar aastat tagasi Saksamaal, kui ma käisin seal eestlaste kultuuripäevadel esinemas. Sassi ma küll teadsin, aga isiklikult ei olnud kokku puutunud. Ma pean ütlema, et koostöö tema ja kogu trupiga on olnud mulle väga meeldiv.
Ma tahan märkida, et mul ei ole mingeid ambitsioone näitekirjanikuna endale mingeid paguneid teenida. See on olnud pigem selline kirjanduslik väljakutse.
Proosakirjanik olla on kerge – kirjutan romaani valmis ja ise vastutan naha ka karvadega. Kui ma kirjutan halvasti, siis mul ei ole kedagi teist süüdistada. Draamateosega on asi keerulisem. Seal sõltub tulemus lavastajast, näitlejatest, kostüümikunstnikest, valgusest. Nii palju on erinevaid osiseid, mis peavad õnnestuma. Seetõttu olen ma ka palju rohkem põnevil kui raamatu ilmumise eel. Mul on ilmunud raamatuid, mille eest ma saan kiita ja on ilmunud raamatuid, mille eest ma saan kõvasti kriitikat. Mul on see kogemus käes. Ma tean, mida oodata. Mida karta ja loota. Aga see siin praegu on keerulisem.
Romaani kirjutamise juures on mind alati võlunud suur vabaduse määr. Sa saad ise kõike otsustada. Kusjuures see on üks põhjus, miks ma tahan teatrile kirjutada, et mulle antakse mingi raamistus ette ja ma pean oma mõtted ja kinnisideed asetama mingisse raami, mida ma ei saa ära lõhkuda. Praegu oli mul ees ikkagi see Valge Daami legend ja ma pidin sellest kinni pidama.
Minu jaoks on teatrile kirjutamine selline egoismi ravi. Ma pean laskma enda kitsast vaatenurgast lahti ja kuulama ka teisi. Näiteks Annelilt ja Sassilt tuli ka tegemisi käigus ideid ja pakkumisi, millega ma arvestasin ja see oli väga huvitav.
Näidendi kirjutamine on nagu olemasolevasse raami joonistamine. Raami suurus ja iseloom on juba olemas. Kui ma peaksin seda kogu aeg tegema, siis võib-olla see muutuks ahistavaks, kuid praegu ma saan minna tagasi romaani juurde ja seal ma saan ise valmis teha nii pildi kui ka raami, leida õige ruumi ja asetada ta täpselt sinna, kuhu ma tahan.
Mida sa sellelt lavastuselt ootad?
Eelkõige ma ootan, et see mulle endale meeldiks ja inimesed ei lahkuks pettunult.
