Taasiseseisvunud riigi 25. sünnipäeval tehtav perepilt koosneb eelkõige inimestest, kes ühiskonda kuuluvad. Vabariigi ajal sündinud noorem põlvkond kujutab pilti võib-olla ette nii, et peale igasuguste ametimeeste seisavad seal rivis ka poliitikud, kelle keskel troonib president. Pildilt ei puudu ka sportlane.
Kui presidendivalimised seisavad meil ukse ees, siis sportlase staatus oleks nagu eluaegne. Kahtluseta on noortel huvilistel saanud sportlase sünonüümiks Gerd Kanter. Nende teadliku elu kõik suved on möödunud ju kanteromaania tähe all, sest iga-aastastel suurvõistlustel paelub kõigi eestimaalaste meeli meie spordihiiu käekäik.
Rio mängude valguses tuleb aga aru saada, et sportlase koht ühispildil ei ole eluaegne amet. Nooremate meeste pealetung mängude kettaheiteringis mõjus kui võimas merelaine, mis jõudu kogununa hakkas seni kindlalt seisnud rannakaitset lammutama.
Kanter ja tema suured konkurendid viimasest aastakümnest on sattunud löögi alla. Mitte väga ammu, kümnevõistlejast olümpiavõitja Erki Noole ajastul, lahkusid ala valitsejad peaaegu ühel ajal suurelt areenilt. Ühel hetkel saab aeg täis ka kõige suurematel. Kanter on tänavu väärikalt võistelnud. Euroopa meistrivõistlustel võidetud pronksmedali kõrvale lisas ta nüüd olümpiamängude viienda koha.
Olümpiavõitjaks tulla on suur kunst. Sellega on Kanter 2008. aastal Pekingis hakkama saanud. Suur kunst on ka õigel ajal areenilt lahkuda. Praegu ei tea Kanter vist isegi, mis edasi saab. Kahju oleks, kui ta ei suuda selget otsust teha.
Muidugi on kahju lahkuda nii armsaks saanud poodiumilt, mida soojendavad poolehoidjad huvi ja tähelepanuga. Kui uusi võite aga ei tule, võib kunagine tšempion muutuda möödunud hiilgeaegade kulunud ja isegi armetuks mälestuseks.
Ühispildi pärast ei maksa muretseda. Ikka leidub meeletuid unistajaid, kes ühel päeval alustavad teed kõige kõrgema tipu poole ja mõni neist jõuab eesmärgilegi. Siis võtab ta ühispildil sisse ka auväärse koha.
Eelarvamused mõjutavad meid tugevasti. Rio mängude tõstevõistluse TV-ülekannet vaadates märkasin kohkumusega, kui valvsalt ma jälgisin kuldmedali võitnud iraanlast. Kehakaalus kuni 85 kg püstitas Kianoush Rostami kahe tõste kogusummas uue maailmarekordi 396 kg. Pärast võidutõstet ta kükitas, suudles põrandat, seejärel sirutas käed ülespoole ja pidas, silmad tõstesaali lakke suunatud, pika palve. Võis aimata, et pobinal peetud pöördumine oli Allahile.
Enne tõstet poodiumile astudes aimus temast uhkust, isegi kõrkust. Lasknud pilgu üle publiku libiseda, välgatas selles midagi metalset. Võis tabada isegi põlgust lärmava inimhulga vastu. Aga pärast iga õnnestunud katset Rostami publikule väga aupaklikult, asetades käe rinnale. Poodiumilt lahkus ta väga uhkelt ja sirge seljaga, tema samm oli mõõdetud ja võitja vääriline.
Ikkagi ei saanud telerit jälgides lahti mõttest, et niisugused nad ongi, islami riigi esindajad. Põlgus kõigi ülejäänute vastu.
Loodetavasti oli kõik kirjeldatu siiski minu haiglase ettekujutuse vili.
Aivo Paljasmaa