Ann Mari Anupõld: lapse loom

Loomaarst Ann Mari Anupõld.

Paljud teist on kindlasti vähemalt kord elus sellesse seisu sattunud. Lapsel läheneb sünnipäev või on ta millegi eriti suurepärasega hakkama saanud ning teis on üüratu tahe mõni tema soov täita. Kui te aga selle järele pärite, mõeldes tagasihoidlikumalt külastusele lõbustuspargis või uuele jalgrattale, tuleb sealt vastuseks hoopis Pipi Pikksuka hobune või selline koer, nagu on Beethoveni filmis (tegemist siis tagasihoidlikult 80kilose bernhardiiniga). Milline loom sobib lapsele koduloomaks tegelikult? Kas ja kui palju on laps üldse suuteline selle looma eest hoolt kandma? Mis vanuses võib hakata lapse loomasoovidele järele andma, kui üldse?

Tihtilugu on esimese kodulooma valikuks näriline. Enamasti võrdlemisi väikesed ja vähenõudlikud loomad, lapsele näiliselt jõukohased ja odav soetada pealekauba. Paljud teavad rääkida, et raudselt kõige nunnumad süleloomad maailmas on kääbusküülikud, sest just selliseid on neil olnud rõõm omada. Meil kodus nii hästi ei läinud. Minu isiklik esimene koduloom oli just nimelt selline nunnu küülik, kes osutus aga hoopis küüliku nahas kiskjaks. Ta ründas, hammustas ja küünistas ega olnud sugugi nunnutatav karvapall. Ka hiljem olen sageli sääraseid tegelasi kohanud. Tihtilugu on tegemist üksikult peetavate loomadega, kel ilmselt on mingil määral pidev stress valedest pidamistingimustest. Paljud närilised on ka nii ööaktiivsed, et päevasel ajal ei pruugi nad kunagi oma pesast välja tulla. Üks selliseid tegelasi on tšintšilja. Hamstrite kasuks räägib tihtilugu nende lühike eluiga. Küülik ja merisiga suudavad vabalt kaheksa aastat välja venitada, hamstritele on aga kaks aastat lagi. Paljud elavad lausa ainult aastakese ja tunduvad seetõttu nii mõnelegi vanemale hea katsetusvariant. Lastel kaob ju huvi tihtipeale kiiresti ja siis on tore, kui ka looma väga pikaks ei ole. Oh seda häda ja viletsust, kui laps tõepoolest osutub oma kodulooma paadunud fänniks ja see siis juba peatselt otsa saab. Nii mõnigi ema või isa on ennast leidnud olukorrast, kus nad hamstripildiga paaniliselt loomapoode kammivad, lootuses ehk kuskilt samasugune isend leida, ja ennast kiruvad, miks nad pidid tookord just selle laigulise värvusega looma valima. Ühevärvilise puhul ei paneks laps ju kindlasti vana looma asendamist tähele. Või ikka paneks? Lõpuks mäletab nii mõnigi endine laps täiskasvanud peast hellalt oma hamstrit, kes lausa kümneaastaseks elas. Jätame ta siis õndsalt teadmisse, et just tema Täpi oli rekordhamster. Täpi duublid I-IV kummardavad sügavalt ja kaovad uuesti igaveste saladuste kardina varju.

Peale kääbusküülikute õnnestus mul kunagi koju smugeldada ka rott nimega Garfield. Olin siis juba parajalt jäärapäine pubekas ning paaril mu sõbrantsil olid rotid, keda suurte sallide sees koolis kaasas kanti. Polnud siis midagi lihtsamat, kui pärast kooli loomapoest läbi lipsata ja endalegi selline tüüp hankida, et teiste lahedusest mitte maha jääda. Siinkohal tahaks tegelikult näha, et elusaid loomi alaealistele ei müüdaks. Minu Garfield tohtis pärast pikki ja valederikkaid seletusi koju elama jääda, aga mäletan täpselt, et kõigil teistel päris nii hästi ei läinud. Mõni loom lasti siis lõpuks lihtsalt kooli kõrval asuvas pargis lahti, sest vanemad käskisid selle poodi tagasi viia, mis käis kriisieas pubekaile muidugi igati üle jõu. Lõppkokkuvõttes võin aga öelda, et rott on tõesti lahe koduloom. Üldiselt on nad üüratult seltskondlikud ja minu oma viitsis tundide viisi mu õla peal istuda ja vaadata, kuidas ma kodutöid teen või niisama raamatut loen. Isased tasub aga kindlasti kastreerida, siis kaob ka hais ja märgistamine.

See viib aga kohe järgmise punkti juurde: ettevaatust odava ostuhinnaga või kingitud loomadega. Igasugune loom raiskab teie raha, mõni vähem, teine rohkem. Täiesti tasuta ei ole võimalik pidada mitte ühtegi looma! Arvestage alati läbi oma võimalused pidamiskulude katmiseks ja mõelge, mida teete, kui teie loom jääb vanaks või haigeks. Peale raha peab teil kindlasti olema ka aega ja viitsimist. Siiani ei ole ma veel kohanud ühtegi lapse kodulooma, kes poleks siis lõpuks vähemal või suuremal määral vanemate kantseldada. Palju õnne, te saite endale just veel ühe lapse juurde. Emad kasivad siis näriliste puure ja isad peavad aitama akvaariume puhastada ning surnud kalu välja õngitseda. Või on laps teie uue kodulemmiku hoopis majapidamisse lahti lasknud ja teil tuleb nüüd loomakese tehtud ehituslikke muudatusi jälle remontima hakata.

Kas olete kõigeks selleks valmis?