Paliveres korjatud põnev söögiseen osutus värviliseks lehtervahelikuks

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

värviline lehtervahelik ants kaldmaa

Salapärane seenesaak Paliverest. Foto Ants Kaldma

„Meie metsades leidub tuntud ja häid seeni sedavõrd palju, et sa ei pea omal nahal tundmatute mürgisust testima!” – sellise sõnumi sain oma sugulaselt, samuti amatöör-seenehuviliselt.

Sündmuste ahela käivitas 2012. aastal augustikuine metsaskäik Palivere lähistele, kus leidsime vägagi veidraid seeni, mida mina ei olnud oma 50 aastase staaži jooksul veel trehvanud. Need seeneisandad kasvasid väga piiratud maa-alal nagu üksik isoleeritud indiaanlaste suguharu. Kuna metsaannid olid turrud ja ussinuhtlusest priid, rändasid nad mõistagi korvi. Kodutöö algas kõigepealt olemasoleva kirjanduse lappamisega, kust esmalt selgus õõvastav tõsiasi, et Euroopas levinud tõekspidamiste järgi peaksin mina küll juba ammuilma Peetruse väravate taga seenekorviga ringi tuiama. Meil nii hinnatud hõrgutised on väga tihti mürgisteks tunnistatud – ehk on seal kombeks kohe metsas seen põske pista? Seene sushi!?

Otsinguid jätkasime interneti avarustes ja tulemuseks oli suur ümmargune null. Et tekkinud küsimärgid lõpuks sirgeks väänata, saatsin fotod meie seenesaagist sugulasele, kel õnnestus välja raalida kõige tõenäolisem kandidaat. Slovakkia seeneraamatus olevat sarnane tegelane nimetuse all maiseen. Niidiots käes, jõudsime lõpuks meil sageli esineva kevad-võluheinikuni. Üpris sarnased teised küll, aga juuli lõpus? Suure detektiivitöö käigus siirdus aga pangetäis kahtlusaluseid kompostihunnikusse…

Huvitaval kombel me kahel järgneval aastal neid seeni üldse ei leidnud, kuigi käisime korduvalt vana kasvukohta inspekteerimas, kuni … Möödunud aasta juuli lõpus oli täpselt samas kohas jälle mister X platsis. Omapärane oli nende seente puhul see, et kogu kasvuperioodi vältel ei ilmunud lagedale ühtki noort isendit. Panime siis vanad tuttavad koos sibulaga pannile ja lasime hea maitsta. Meki poolest meenutas roog pisut praetud noori kivipuravikke. Seeneliha struktuur omakorda oli nagu konserveeritud kalmaaril, tihke ja veidi krõmsuv hamba all. Paar purgitäit marineeritult rändas keldrisse.

Aga väike kahtluseuss jäi siiski närima. Lähetasime siis vastavad fotod koos kirjeldusega tuntud seenespetsile Margit Härmale, kes põrmustas kohe võluheiniku võimaluse. Kui juba, siis juba – helistasin meie tuntuimale mükoloogile Kuulo Kalamehele, kes samuti selle kevadise seene kandidaatide hulgast välja praakis. Ka saadetud ülesvõtted ei andnud tulemusi. Kui staažikas seeneteadlane kuulis, et me pannitäie juba nahka olime pistnud, sain teenitult lühiepistli osaliseks. Riielda sain tõesti asja eest, naljast on asi kaugel. Nüüd jäi üle veel suured tundmatud Eesti Maaülikooli saata, mida kahel korral ka tegin.

Ja korraga, täiesti juhuslikult vaatab internetiavarustest meile vastu vana tuttav! Põhja-Euroopas üpriski haruldane ja seega teise kaitsekategooriasse kuuluv seen – värviline lehtervahelik ehk ladinakeeli leucopaxillus compactus (tricolor).

Lugupeetud bioloogiadoktor Kuulo Kalamees andis omapoolse lõpliku kinnituse ja sellega oli pusle tükid kokku pandud. Seene nimetus aga on kummaline. Kahvatukollane värvus – värviline!? Ja kui tricolor, siis suisa kolmevärviline? Aga võib-olla. Ronin otsustavalt keldrisse ja toon purgi marineeritud kaitsealust valguse kätte. Ja ongi värviline – tükeldatud ampsud äädikaleotises on tõmbunud roosakaspunaseks!

Lõpetuseks lühidalt mõlemast kahtlusalusest. Eeluurimise all olnud kevad-võluheinik (calocybe gambosa) on vene keeli „maiski grib“, mis otseselt viitabki tema kasvuajale. Inglased on metsaanni aga ristinud Püha Jüri seeneks (St.George`s mushroom) ja korjatakse teda seal just alates jüripäevast (23.aprill). Itaallased aga sibavad heinikute järgi juba märtsikuus ja on seene millegipärast ristinud kuulsa juustusordi järgi – Marzolino. Kesk-Euroopa gurmaanid hindavad võluheinikut kõrgelt ning näiteks Rumeenia ekspordib seeni sinna juba aastaid.

Värviline lehtervahelik on liik, mille seisundit on Eestis punase nimestiku järgi hinnatud ohulähedaseks. Leiukohti on meil teada vaid 14, kusjuures nende väheste hulka kuuluvad ka Hiiumaa laiud, samuti esineb teda ka Sarve maastikukaitsealal. Bulgaarias näiteks on see liik kriitilises seisundis – hävimisohus, ka on ta paigutatud „Siberi punasesse raamatusse“. Seene kulinaarsete omaduste kohta on hinnanguid äärmiselt vähe ja needki on vasträäkivad. Slovakid näiteks peavad teda heaks söögiseeneks ning inglaste jäik positsioon on INEDIBLE – mittesöödav!

Huvitav maailm, see seente oma. Kas teadsite varem, et Eestis kasvab kollane kivipuravik (Boletus impolitus) vaid ühes kohas – Hiiumaa rannavetes Hanikatsi laiul. Selle seene seisundit on hinnatud kui äärmiselt ohustatuks.

Toon keldrist kartuleid ning pilk libiseb üle moosipurkide rea, mille keskel paar purgikest sildiga marineeritud võluheinikud. No-noh, võtab muigama.

Ants Kaldma, Läänemaa, Leediküla

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
tdk
tdk

Raamat 400 Eesti seent, autorid Kuulo Kalamees ja Vello Liiv, seen nr 155 – värviline lehtervahelik; mittesöödav; korjamine seadusega keelatud (LK II).

Jaanis
Jaanis

Leidsin seda täna ka Tallinnas Nõmme turu ja Vanaka läheduses. Mingi kuuest viljakehast koosnev kogum. Seega pole ta nii haruldane, kui arvatakse.

Jaanis
Jaanis

Harku rabas on neid päris mitmes kohas ja massiliselt. Sai kunagi ka proovitud, kuna keegi amatöör oli neid massiliselt mahalõiganud pilvikute pähe ja sinna samasse jätnud.
Maitse on väga vänge ja spetsiifiline ka peale kupatamist. Ei soovita isegi maitse seenena.

Tõnu Ploompuu
Tõnu Ploompuu

Seda seent esineb ka Taeblast lääne pool metsas, vähemalt kahes kohas. Nii et Haapsalu kandis tuleb tema kasvamisega arvestada.

wpDiscuz