Silt: seened
7
Läänemaal levib Ameerika tulnukseen
[caption id="attachment_408857" align="alignnone" width="1600"]
Männi-kuldpoorik. Foto Tartu ülikooli loodusmuuseumi andmekogu[/caption]
Läänemaale on viimase paari aastaga ilmunud ja levib puravikku meenutav männi-kuldpoorik, mida on üha rohkem. Seenelised on leidnud teda näiteks Roosta lähedalt metsast.
„Tuleb mühinal,“ märkis bioloog Marko Valker.
Männi-kuldpoorik. Foto Tartu ülikooli loodusmuuseumi andmekogu[/caption]
Läänemaale on viimase paari aastaga ilmunud ja levib puravikku meenutav männi-kuldpoorik, mida on üha rohkem. Seenelised on leidnud teda näiteks Roosta lähedalt metsast.
„Tuleb mühinal,“ märkis bioloog Marko Valker. 
Seeneline leidis Paliverest hiigelsirmiku
[caption id="attachment_407311" align="aligncenter" width="1080"]
Marju Lukk hiigelsirmikuga. Foto: Marju Lukk[/caption]
Nigula küla elanik Marju Lukk leidis suure sirmiku, mille kübara läbimõõt oli 34 sentimeetrit.
Marju Lukk hiigelsirmikuga. Foto: Marju Lukk[/caption]
Nigula küla elanik Marju Lukk leidis suure sirmiku, mille kübara läbimõõt oli 34 sentimeetrit. 
Männa talu peremees unistab seenerevolutsioonist
[caption id="attachment_293818" align="aligncenter" width="2000"]
Tanel Heinsalu elab Üdrumal Männa talus. Soe talv paneb seened ka väljas kasvama. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Tuleb teha seda, mida oskad, arutles 33aastane Tanel Heinsalu,ning otsustas Üdruma külla Männa tallu seenevabriku püsti panna.
Söögi- ja raviseente kasvatamise sai Tanel selgeks Guatemalas.Männa talus elab Tanel koos kihlatu Jaanela Poksi ja poja Elon Azriel Heinsaluga. Iga päev Männa talus seenesousti ei sööda. „Rätsep on püksata, kingsepp käib paljajalu ja seenekasvataja on seenteta. Iga kilo on nii väärtuslik, sest ostjad ootavad neid,” nentis Jaanela.
...
Fotod: Urmas Lauri
[gallery ids="293789,293790,293791,293792,293793,293794,293795,293796,293797,293798,293799,293800,293801,293802,293803,293804,293805,293806,293807,293808,293809,293810,293811,293812,293813,293814,293815,293816,293817,293819,293820,293821,293822,293823,293824,293825,293826,293827,293828,293829"]
Tanel Heinsalu elab Üdrumal Männa talus. Soe talv paneb seened ka väljas kasvama. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Tuleb teha seda, mida oskad, arutles 33aastane Tanel Heinsalu,ning otsustas Üdruma külla Männa tallu seenevabriku püsti panna.
Söögi- ja raviseente kasvatamise sai Tanel selgeks Guatemalas.Männa talus elab Tanel koos kihlatu Jaanela Poksi ja poja Elon Azriel Heinsaluga. Iga päev Männa talus seenesousti ei sööda. „Rätsep on püksata, kingsepp käib paljajalu ja seenekasvataja on seenteta. Iga kilo on nii väärtuslik, sest ostjad ootavad neid,” nentis Jaanela.
...
Fotod: Urmas Lauri
[gallery ids="293789,293790,293791,293792,293793,293794,293795,293796,293797,293798,293799,293800,293801,293802,293803,293804,293805,293806,293807,293808,293809,293810,293811,293812,293813,293814,293815,293816,293817,293819,293820,293821,293822,293823,293824,293825,293826,293827,293828,293829"]
Galerii: Peraküla metsas on seeneuputus
[caption id="attachment_250379" align="alignright" width="900"]
Silja Silver. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Veel mõned päevad tagasi arvas Nõva loodusmaja retkejuht Silja Silver, et seeneaeg on selleks sügiseks läbi.
„No mõned ehk ikka leiame,” ütleb Silver teisipäeval, kui teen talle ettepaneku seenele minna. Silver tunneb ja armastab seeni nagu Peraküla metsagi, aga – tegelikult on oktoobri keskpaik seente jaoks liiga hilja. Tõsi – öökülma, mis paneks seeneajale punkti, ei ole Nõval veel olnud. Meri hoiab sooja.
Teisipäeval kell kolm asume siiski teele. Silveri auto rappub mõnda aega kuulsal Peraküla munakiviteel ja peatub. Ronime välja ja võtame korvid käevangu. „Suurt uputust ei ole tänavu olnudki,” hoiatab Silver ja lisab lohutuseks: „Ega peagi ju olema nii, et istud maha ja korjad korvi täis. Niisama kõndida on ka huvitav.” Kui midagi ei ole, ainult poolmädad lehmatatikud, siis võib neid korjata ja minna koju lõnga värvima. Saab pruunikaid toone.
Üldse on Silveri sõnul seente juures kaks head asja – korjamine ja söömine. Vahepealse puhastamise, kupatamise ja sissetegemise võiks vabalt vahele jätta.
Silja Silver. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Veel mõned päevad tagasi arvas Nõva loodusmaja retkejuht Silja Silver, et seeneaeg on selleks sügiseks läbi.
„No mõned ehk ikka leiame,” ütleb Silver teisipäeval, kui teen talle ettepaneku seenele minna. Silver tunneb ja armastab seeni nagu Peraküla metsagi, aga – tegelikult on oktoobri keskpaik seente jaoks liiga hilja. Tõsi – öökülma, mis paneks seeneajale punkti, ei ole Nõval veel olnud. Meri hoiab sooja.
Teisipäeval kell kolm asume siiski teele. Silveri auto rappub mõnda aega kuulsal Peraküla munakiviteel ja peatub. Ronime välja ja võtame korvid käevangu. „Suurt uputust ei ole tänavu olnudki,” hoiatab Silver ja lisab lohutuseks: „Ega peagi ju olema nii, et istud maha ja korjad korvi täis. Niisama kõndida on ka huvitav.” Kui midagi ei ole, ainult poolmädad lehmatatikud, siis võib neid korjata ja minna koju lõnga värvima. Saab pruunikaid toone.
Üldse on Silveri sõnul seente juures kaks head asja – korjamine ja söömine. Vahepealse puhastamise, kupatamise ja sissetegemise võiks vabalt vahele jätta.
