Grillitud hiidkrevetid jäid käsitööjäätise järel auväärsele teisele kohale. Foto: Arvo Tarmula
Haapsalu kui kuurortlinna üks suviseid visiitkaarte on kahtlemata kuursaal. Sinna minnakse esimesena. Kuursaali kui kuurortlinna visiitkaarti tahab näha ka siia Narvast suvitama sõitnud sõbratar Sirje. „Lähme kuursaali sööma,” ütleb Sirje kohe, kui on bussist välja saanud. Võtame Õie seltsi ja läheme kolmekesi lõunale.
Kevadsuvine kuursaal on tühi. Kell on ühe peal. Saali keskel trooniva leti ääres seisab rõõmus tüdruk ja naeratab, nagu oleks ta meid pikisilmi oodanud. Vaevu oleme jõudnud istet võtta, kui nagu võluväel ilmuvad menüüd. Sama kiire, naeratav ja rõõmus on ettekandja lõpuni. Selle tüdrukuga on kuursaalil küll vedanud. Esimene mulje on hea.
„Hea suur kiri! Ei peagi prille välja võtma!” rõõmustab Õie ja tellib lõunasöögi alla limonaadi, sest limonaad, suvi ja kuursaal käivad käsikäes. Meie Sirjega tellime espressot. Limonaad on Eesti limonaad, Seebi tänavas villitud, lõhnab natuke nagu seep, aga maitseb, nagu üks õige limonaad peab maitsema. Või nagu ta võis maitseda Haapsalus vanasti, millalgi 1920ndail, kui kanti pitskübaraid ja maani kleite. Espressogi maitseb nagu üks õige espresso või natuke paremini. Pruun suhkur pisikeses vedrukaanega purgis teeb espressolonksu paremaks isegi siis, kui suhkrut sisse ei panda. 1920ndate hõngu on kuursaalis tunda küll.
Kui janu on kustutatud ning meel espressost erk, saabuvad hiidkrevetid, mozzarella-tomatisalat ja maapirni püreesupp. Mõningast segadust tekitab taldrikutäis läbipaistvat vedelikku, milles ujuvad sidruniviilud. Pärast pisukest arutelu otsustame, et ärajoomise või sinna krevettide kastmise asemel loputame seal sõrmi, ja asume krevette koorima.
Sirje maitseb minu suppi ja mina Sirje krevette. Juba näpsangi Sirje taldrikust viimase. „Kas keegi tomateid ei taha?” küsib Õie hädiselt. Meie ei taha. Salati koostis on õige, aga maitse on… kuidagi vale. Maitset õigemini justnagu polegi. Aga võiks ju olla. „Kuidas maitses?” küsib kreveti- ja supitaldrikuid ära viima tulnud tüdruk. „Väga maitses!” ütleb Sirje rõõmsalt ja nookab siis peaga Õie nagu väheke kasvatamata lapse poole: „Tomatitega, nagu näha, on meil veidi probleeme!”
Õie sööb. Tomatid maksavad 7.30 ja Õie kavatseb need viimaseni ära süüa.
Krevetid maksavad 10.30 ja Sirje on juba enne öelnud, et tema võttis nii kalli asja, et see peab küll hea olema, ja ongi. Krevetid on head. Maapirnisupp on poole odavam kui krevetid, aga peaaegu sama hea. Õie on küll öelnud, et maapirni maitset pole tunda ja nagu lageda maitsega, aga meile Sirjega supp maitseb.
Järgmiseks saabuvad okroška, kalasupp ja ravioolid (eelsoojendatud taldrik!). Okroška on kõige ilusam ja maitseb nagu… okroška. Tomatitega õnnelikult ühele poole saanud Õie kiidab kalasuppi taevani. Sirje kalasuppi eriti ei kiida, arvab, et on liiga soolane. Tükk aega arutlevad Õie ja Sirje selle üle, kas on soolane või ei ole. Kokkuleppele nad ei jõua.
Minu ravioolide kohta ei ole kummalgi midagi paha öelda. Supi puhul lahkarvamusi tekitanud soola küsimus tekib ka ravioole süües korraks, aga keegi meist ei oska öelda, kas soola on ravioolides vähe või liiga palju. Seenemaitse on hea.
Magustoiduks on Pavlova kook, sidrunikreem ja jäätis, kolm palli: šokolaadi-, kirsi- ja mangopall. Pavlova on imeilus, nii et paneb ahhetama, ei raatsi süüagi. Marju võiks veidi rohkem olla, aga muidu on maitsev. Sidrunikreem on… väga ilusas vedrukaanega potsikus ja lihtsalt magus. Selle kohta ütleb Sirje, et tema ei leia küll ühtegi põhjust, miks ta peaks seda veel kunagi sööma.
Jäätis aga on… kõige parem jäätis, mida ma olen söönud. Tegelikult pole ma kunagi aru saanud, miks inimesed üldse jäätist söövad, aga pärast toda kuursaalijäätist pole miski enam endine. Sellega on Õie ja Sirje täiesti nõus.
Kuursaal visiitkaardina on väljastpoolt imeline, sees on visiiti väärt vaade. Saali keskel trooniva leti lõhuksime kohe maha, kui see oleks meie võimuses. Muusika on diskreetne ja kuursaalilik.
Otsustame, et tuleme edaspidigi siia visiidile – merevaadet imetlema, krevette sööma või jäätist või Pavlovat.
Söödud kraam paremuse järjekorras (kolme peale)
Jäätis (kolm palli) 6.00
Grillitud hiidkrevetid 10.30
Pavlova 3.00
Maapirnisupp 4.80
Okroška 3.50
Seeneravioolid 6.80
Espresso 2.00
Limonaad 2.90
Vürtsikas kalasupp 5.40
Sidrunikreem 3.50
Mozzarella-salat 7.30
Kokku 57.50
Arvustajad peaksid julgemad olema. Keerutavad miinuste ja plussidega nagu kassid ümber palava pudru ning seisukohta ei julge võtta asjade üle. Oma seisukohta, sest maitse üle ei vaielda. Kas nad jäid rahule peaks olema asja mote.
5000 punkti prijatnovole!
Ma avastasin mingid molluskid tasuja põhjast.
Aga kuhu jäid Haapsalu linna poolt lubatud tasulised tualetid vanalinna tsooni, sinna I-punkti lähedusse? Ons sellest midagi kuulda, uuriv ajakirjandus?
linna pole teist Eestis olemas. Turistidele ja kohalikele pakutakse iga nurga peal joodavat aga wc-sid on ainult raudtee jaamas ja linnuses. Samuti puuduvad pingid, et jalgu puhata. Turismivaenulik linn.
Kapteni Kõrtsus bussijaama juures saate kõik selle komplekti 15.-euriga…
aga lollidelt tulebki raha ära võtta…eriti Pihkupeksupäälinnas…
Meil nüid siin super alko…viige raha parem sinna…
Mis kõige hullem ma aknast nägin, et õlut pakutakse mahlaklaasist. Õudus.
Kas sa ei ole mõelnud teha oma blogi, näiteks “aknad on piilumiseks ellu või kardina varjust vaadatuna”ning saada järgmisel aastal pärjatud.Me kõik hääletaksime su poolt.
Tõsi, olen samal arvamusel, et see lett ei sobi üldse sinna. Isegi mitte arhitektuuriline silm seletab kohe ära, et see ei sobi temaatikaga kohe üldse mitte kokku. Kohe silmalegi häiriv.