Asekantsler: Haapsallu tuleb kaks sõjapõgenike perekonda

Rait Kuuse. Foto: Arvo Tarmula

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse käis möödunud kolmapäeval Haapsalus uurimas, kuidas läheb siia rohkem kui kuu aega tagasi paigutatud Süüria sõjapõgenike perekonnal ja neil kohaneda aitaval MTÜ-l Pagula. Haapsalu on seni ainus väiksem paik, mis on ennast ise pakkunud sõjapõgenike elupaigaks. Seetõttu ongi siia saadetud üks pagulaspere ja tulemas teine. Sellega asi esialgu piirdubki, sest nii väikesesse asulasse rohkem sõjapõgenikke saata ei oleks mõistlik, ütles Rait Kuuse.

Mis teid Haapsallu tõi?

Sõjapõgenike teemaline kohtumine. Haapsallu on paigutatud üks pere ja peatselt tuleb teinegi. Eks see olegi enam-vähem see, mis Haapsalus plaanis on. Rohkemat me vaevalt lähiajal läbi räägime. Meile on tähtis, et Haapsalu inimesed on toimetanud rahulikult ja tasakaalukalt. Selliseid kogukondi, kus võetakse härjal sarvist ja tegutsetakse omal initsiatiivil, ei ole Eestis palju.

Kui palju neid on?

Tallinn, Tartu ja Haapsalu. Tartu oli ka juba algusest peale väga initsiatiivikas. Pani kokku oma töörühma juba ammu enne, kui sõjapõgenike saabumisest rääkida sai, ja tegi endale asjad väga hästi selgeks. Ka Tallinnas on meil väga konstruktiivne koostöö, aga väiksemaid kohti, kes oleks samuti aktiivsed olnud – ega neid rohkem olegi. Me ei taha, et sõjapõgenikud satuksid elama kohta, kust tööl käia ja teenustele ligi pääseda vaevaline. Haapsalu on kaardi peal väga kenasti just tänu sellele, et on olnud rohujuureinitsiatiiv.

Aga mis te teinud oleks, kui rohujuureinitsiatiivi ei olekski olnud?

Mis meil ikka teha, nagu praegugi teeme. Otsime elamispindu partnerite kaudu. Lõppkokkuvõttes tuleb sõjapõgenikud vastu võtta. Ükski omavalitsus ei saa valida inimesi, kes tema territooriumil elavad. Haapsalu ei olnud meie esimene valik, sest on väiksem koht kui Tallinn. Suuremais linnades on sõjapõgenike vastu valmidus suurem.

Milles see väljendub?

Näiteks koolidel on kogemusi eri rahvustest inimestega. Tallinn, Tartu ja teised suuremad linnad on kogenud, mida tähendab teisest rahvusest inimestega suhtlemine. Väljastpoolt Euroopa Liitu tulnud inimeste asjus võtavad kohalikud seisukoha täpselt selle järgi, kuidas nad ise käitunud on. Kas on läinud tööle, kas käituvad sõbralikult. Kui kõik laabub, on tulijaid meelsamini omaks võetud. Haapsalu on hea näide, et kohalikud pingutavad ise, et põgenikepere kohanemisraskused ületada.

Sõjapõgenike pere on saanud Haapsalus olla kuu aega. Millised on olnud tugiisiku ja pere kogemused?

Saan öelda, et üldjoontes on läinud hästi. Pereisa on leidnud kajastust ka meedias, ta pidavat olema andekas kollaažide kokkupanija. Pereema otsustas peakatet mitte kanda, kuivõrd see ajab Eesti inimesi kui mitte närvi, siis segadusse. Ehe näide sellest, et inimesed püüavad siinse eluoluga kohaneda. Ma ei usu, et neil kerge on. Siin ei jää nad anonüümseks. Väikestes kohtades on kohaneda raskem. Tallinnas on turiste, mistõttu on inimesed harjunud tänavapildis nägema nii teist nahavärvi kui ka teistsugust riietust.

Milline on Tallinna ja Tartu sõjapõgenike kogemus?

Küllalt sarnane. Eestisse on paigutatud 19 sõjapõgenikku. Enamik jagati Tallinna ja Tartu vahel, üks pere toodi siia. Veel kahe pere Eestisse tulek on otsustatud. Kuna tulnud on vähe inimesi, on keeruline teha põhjapanevaid järeldusi. Mul on hea meel, et ei ole juhtunud see, mida kartsime, et põgenikud võetakse igapäevase luubi alla ja hakatakse neil käima kas siis kaamera või mõne organisatsiooni poolt iga päev sabas. Me pole ka kunagi öelnud, et kõik läheb valutult. Senimaani on meil õnnestunud oma süsteemi rakendada, mis on muide Euroopas väga ainulaadne.

Mille poolest?

Me käime valimas põgenikke Kreekas, Itaalias ja ka Türgis. Me teeme enne otsuse ja kui nad Eestisse tulevad, saavad nad oma dokumendid kätte esimesel nädalal. Teistes Euroopa riikides tehakse eelvalik ja siis hakatakse neid menetlema nagu tavalisi varjupaigataotlejaid, kes riiki jõuavad. See võib aga võtta aega kuid. Meie oleme püüdnud sellest hoiduda. Siiani on päris hästi õnnestunud. Kohapeal võiks mõelda läbi, kas pagulased on võimalus või probleem.

Kas mõtlete Haapsalut?

Ei, ma mõtlen üldiselt. 550 inimest ei ole Eesti kohta palju. Nagu ütles üks Võrumaa vallavanem: tühiasi, umbes paar peret maakonna peale. Tähtsam on, kuidas me üldse Eestis rändetemaatikasse suhtume. Kui mõtleme, et ränne meid ei puuduta, siis see ei ole tõsi. Puudutab ja üha rohkem. Aafrika kriisid on nagu katalüsaator. Need suurendavad rändevalmidust inimestes, kes tahavad Euroopasse tulla, ja tegelikult on maailmas liikvel umbes 70 miljonit inimest. Enamik neist on Aafrikas. Seal on rahvastikupüramiid hoopis teistsugune, sest lapsi sünnib palju. Kusagilt otsast peab see hakkama üle ääre ajama. See on protsess, mis millalgi sada aastat tagasi toimus Euroopas, nüüd käib Aasias ja Aafrikas. Meil tuleb aru saada, et Eesti on sellest mõjutatud. See on põhimõtteline küsimus, mis vajaks ühiskonnas rohkem kajastust ja läbirääkimist.

Kas ma sain õigesti aru, et Haapsallu sõjapõgenike peresid rohkem ei tule kui need kaks?

Vähemalt mõneks ajaks peaks kahest perest piisama. Kuna Pagula oli end nii hästi ette valmistanud, siis esimese hooga siia ühe pere ka asustasime. Praegu arvan, et kui ka teine pere siia tuleb, keskendume edaspidi pigem teistele kohtadele. Et siia kindlasti rohkem kedagi ei tule, ma öelda ei saa.

Kuidas on Haapsalu põgenikepere rahaliselt hakkama saanud?

Nad saavad toimetulekutoetust. Toimetuleku piir inimese kohta on 130 eurot kuus, seda saab esimene täiskasvanu ja iga laps. Teine täiskasvanu saab 80 protsenti sellest. Pluss eluasemekulud. Igale inimesele peab pärast eluasemekulude maksmist kätte jääma 130 eurot. See on absoluutne miinimum, mille tagab riik kohaliku omavalitsuse kaudu. Pluss lastetoetused.

Nii et nad saavad sama raha, mis saab sama suur vaene Eesti pere?

Täpselt nii. Ainult tõlgikulu ja tugiisiku tasu maksame kinni. Muus asjas erikohtlemist ei ole.

Kas omavalitsus sai pere eest 15 000 eurot? Omavalitsustele oleme eraldanud iga sõjapõgeniku eest 3000 eurot ühekordset toetust.

Kuidas nad seda kasutanud on?

Ei teagi. See on omavalitsuse otsustada. Suuremad linnad võib-olla ei peagi selle peale väga palju mõtlema, see kümmekond inimest nende töökoormust ei mõjuta. Haapsalus on natuke teine lugu. Viis inimest võib juba märgatav olla. Eks pea linnavalitsus vaatama, kas hoida see raha teenuste tarbeks, leida keegi veel appi, teha teavitustööd või midagi muud. Meie poolt on vabad käed. Me küll hea meelega näeksime, et see raha kuluks sõjapõgenike peale, aga lõppude lõpuks on see kohalike otsustada. See on hea ja õiglane viis, sest riik saab sõjapõgenike vastuvõtuks ise toetust, millest osa annab siis omavalitsusele, aga riigil on ka oma kulud.

Mida saate rääkida järgmise Haapsallu tuleva põgenikepere kohta?

Peres on ema, isa ja kolm last. Valdavad inglise keelt. Suuri tõlkeraskusi ei tohiks olla. Samuti on testitud nende motivatsiooni elada Eestis. Nemad on kindlasti ootusärevad ja meie samamoodi. Tulevad lennukilt maha, esmane tervisekontroll, tugiisik tuleb vastu, siis uude elukohta, taotlevad oma dokumendid, põhjalik tervisekontroll, kohtumine sotsiaaltöötajatega. Nii ta läheb. Esimeste perede vastuvõtmisel me ei seadnud endale eesmärgiks, et lapsed läheks ruttu kooli. Tegelik elu näitas, et juba järgmisel nädalal osalesid lapsed osas tundides, mis ei vajanud keeleoskust. Laste integratsioon läks sujuvalt ja kiiresti üle reaalseteks tegevusteks. See kinnitas ka, et lastega peredel on mõnevõrra kergem, et lapsed lähevad kiiremini kaasa uute asjadega ja mõnes mõttes integreerivad lapsed ära ka vanemad.