0

Eestlane Austraalias: Sajandi torm

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakogu

Ingrid Morrison. Foto: erakogu

Austraalia on jällegi sattunud ilmajumala viha alla. Juba mitmendat päeva on idakallas suure tormi meelevallas. Enneolematult võimas vihmasadu on üles paisutanud jõed, ookeanilt saabuvad kuni 11 meetrit kõrged hiidlained hävitavad kõik, mis ette jääb.

Torm sai alguse nädalapäevad tagasi Queenslandist ja on üle pühkinud Sydney kaldad New South Walesi osariigis. Kuulsalt Bondi Beachilt läks selle maru ajal kaduma Ameerika turist, kes kaldakividel tormi pildistas – laine viis ta kaasa. Populaarne luksuselamute rajoon Bondi Beach on saanud hävitava löögi – hiidlained viisid kaasa suure tüki rannariba ja ookean on tunginud sealsete perede tagahoovidesse. Elanikud on evakueeritud, tuhanded majad elektrita.

Ühe pere hoovist uhtus ookean minema basseini. Pererahva sõnul käis kõik väga kiiresti. Torm oli just hoo sisse saanud ja politsei, kes neid hoiatama tuli, jõudis just uksele koputada, kui hiidlaine nende hoovis juba tegusid tegi. Nad pääsesid napilt majast minema. Linna see osa on üsna mägine, sealseil tänavail möllavad nüüd jõed.

Sydney linnas on sajad teed suletud, transport halvatud, kuulsa ooperimaja lähistel kaide ääres pillutab torm luksusjahte. Seni on teada, et hukkunud on kaks inimest ja kolm on kadunud. Helikopterid päästavad majade katustelt hädasolijaid, sest vesi on tõusnud katuseräästasteni, autod aga ammu uppunud või hulbivad abitult ringi.

Eile külastas Sydney tuntud restorani Iceberg hüljes – kalpsas trepist üles, vaatas veidi ringi ja otsustas siis ookeani rüppe tagasi minna. Nüüd on torm otsaga juba Tasmaaniasse jõudnud, kus pole pärast 1929. aastat midagi sellist nähtud. Sajad vabatahtlikud ehitavad liivakottidest kaitsevalle, suletakse teid.

Üks farmer kurtis, et jõed tõusevad nii kiiresti, et ei jõua loomi karjamaalt koju ajada. Paljud kariloomad on hukkunud, sest pole lihtsalt nii kõrget maad, kuhu vesi ei ulatuks.

Tormihoiatus anti nüüd ka Adelaide’ile. Melbourne on veel puutumata. Meil on küll tugevad tuuled ja vihmad ning nädalavahetuseks tõotab veelgi tuulisemaks minna. Kuna esmaspäeval on riigipüha, on reede paljudes ettevõtetes ja koolides vabaks päevaks kuulutatud ning paljud pered plaanisid sõita kuhugi pikka nädalavahetust pidama. Kas nad seda ka teha saavad, pole kindel, sest pidevalt tuleb uut infot selle kohta, kus on teed jälle suletud ja millisest kandist eemale hoida.

Austraalia võitleb igal aastal karmide loodusnähtustega – põuad, metsatulekahjud, üleujutused, tormid, maavärinad, maanihked. Rohkem või vähem kahjustada saavad kõik osariigid. Eraisikutele, firmadele ja riigile tähendab see meeletult suuri materiaalseid kahjusid, inimeludest rääkimata. Kogu selle destruktiivsuse kõrval suhtutakse sellesse aga kui loomulikesse loodusnähtustesse ilmatsükli mustris, mida nimetatakse saja-aastaseks põuaks. Iga saja aasta tagant tabab Austraaliat kuivkrõbisev põud, millele järgnevad suured tulekahjud. Põuale eelnevad aga suured üleujutused. Selle tsükli tulemusena kujundab loodus ümber pinnast, muutub rannajoon ning looduslike ja tehisveekogude suurus.

Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, ollakse sellega siin harjunud ja teatakse, mida oodata. Aastal 1904 sündis sellelt pinnalt tuntud Austraalia folklaul „Minu maa”, mille tekstis on read „Ma armastan päikesepõletatud maad, põlenguid ja üleujutusi, kaugeid horisonte ja ääretut ookeani, tema ilu ja õudusi”.

Igal talvel saame kaela paduvihmasid ja torme, igal suvel rüüstavad mingit osa riigist suured tulekahjud. Siin elatud 14 aasta jooksul on olnud paar, mil vihma ei tulnudki. Kehtestati veelimiidid. Meie nagu ka paljude teiste perede veevarud olenesidki vihmaveest ja kui vihma ei sadanud, tuli vett suurte püttidega osta. Oli aegu, mil joodi teed poole tassi kaupa ja hambaid pestes oli veekraan kinni.

Nii kestis see paar aastat. Siis tulid paduvihmad, mis uhtusid minema tiigi ühe kalda, meie väike traktor istus terve talve mudas kinni ja sellele ei pääsenud isegi ligi, sest kogu maa oli püdel nagu puder. Veetünnid ajasid üle ja vesi tikkus ukse alt tuppa sisse. Siinseil majadel ei kipu nimelt uksepakke olema. Tulekahjud on igasuvine nähe, siis tehakse koos naabritega talgute korras päästeõppusi. Aga me armastame ikkagi seda maad kõigi tema vihmade ja tuultega. Kui ollakse hädas, on kõik naabrid väljas, et abivajaja jalule aidata. Sydneys koristustööd juba käivad, Queenslandis alustati ka. Tasmaania on ootel lootuses, et ehk ei saada kõige kõvemat laksu. Ma armastan oma päikesest põlenud maad.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz