Nädala alguses ERRi uudis Lõuna-Läänemaal tekkiva omavalitsuse liikumisest Pärnumaa koosseisu oli edastatud kindlas, kui mitte käskivas kõneviisis. Kindel on siiski vaid see, et maakonna piiride muutmise otsustab vabariigi valitsus. Liituvad omavalitsused saavad muidugi oma ettepanekud teha ja neid põhjendada, aga ei maakonna piir ega maakondade arv ole see asi, mida oleks võimalik omavalitsuste vahel lihtsalt kokku leppida.
Teisalt – juba haldusreformi esimestest hetkedest peale mullu lepiti kokku, et maakonna (ja ka valla piir) ei peaks saama takistuseks loogilise omavalitsuse moodustamisel. Me ei saa oodata ja loota, et kõik liitumised jäävad Eestis maakondade piirididesse. Läänemaa jaoks on teema tundlik aga sellepärast, et olime seni kõige väiksem mandrimaakond. Nüüd teeb muret võimalus jääda veel väiksemaks.
Samal ajal on Lihula ja Hanila kimbatus mõistetav. Kahe peale nad nõutud 5000 elaniku piiri täis ei saa ja ühegi erandi alla ei mahu. Aasta alguses välja käidud maakonda ühe omavalitsuse moodustamise mõte ei leidnud tollal heakskiitu. Kasari jõest ülespoole tehtud läbirääkimiste ettepanekud ei olnud Lihulale edukad. Lihula ja Hanila pidid aga leidma partnereid. Koonga ja Varbla moodustasid Lihulale loogilise tagamaa ja nendega ka räägiti läbi, päris pikalt juba. Pärnumaa vallad püsisid jäigalt positsioonil, et nemad Läänemaale ei tule. Lihula ja Hanila jaoks oleks maakonna piiridest kinnihoidmine põhjustanud partnerite kaotamise ja lõpuks sundliitmise kas siis Lääne-Nigula suunal või Pärnumaa suunal. Sundliidetud kogukonna positsioon uues omavalitsuses oleks aga teistsugune kui kokkuleppele jõudnud kogukonnal. Mina soovitaks Lihulal võidelda ka normaalse nime eest. Kui juba Lihula on keskus, siis olgu ka Lihula vald.
Uus moodustuv omavalitsus peaks siiski arvestama, millisesse positsiooni ta maakonnas jääb. Ka edaspidi lepitakse investeeringute prioriteet ja teenuste võrgustik kokku maakonnatasandil. Loodavad regioonid on siiski vaid riigiga koostöö ja ametkondliku asjaajamise piirkonnad. Maakonnad oma põhilistes funktsioonides jäävad alles ja toimivad edasi.
Mis puudutab aga Lääne maakonna suurust, siis ilmselgelt oleks Lihula ja Hanila (ja ka Kullamaa) liitumisel maakonnast välja väga oluline mõju. Lihula ja Hanilaga kaotaksime 25 protsenti oma territooriumist ja 15 protsenti elanikest. Haldusreformi kontseptsiooni koostamise käigus on kokku lepitud, et maakonnad jäävad püsima. Läänemaa (24 500 elanikku) jaoks oleks 3800 elaniku kaotus oluliselt suurema mõjuga, kuioleks Pärnumaa jaoks (83 000 elanikku) 1 800 elaniku kaotus. Meie laua taga jääks rahvast oluliselt vähemaks. Ma küll usun, et maakond saaks sellegipoolest hakkama, aga kriitiline piir oleks käeulatuses. Mis puudutab loogilisi piire ja ajaloolist kuuluvust, siis jah, mõistus tõrgub omaks võtmast, et Matsalust võiks saada laht Pärnu maakonnas. Lõuna-Läänemaa omavalitsused on algatanud liitumise loogilistes piirides. Nüüd peab valitsuse tasandilt vaatama ja otsustama, kuhu maakonda uus omavalitsus kuulub. Valitsus peab tegema otsuse, mis on parim kõigepealt inimestele, aga ka kogukondadele laiemas mõistes ja riigile tervikuna.
Juhul kui Läänemaa meestel ja naistel on vähegi tahtmist ja julgust, oleks meil ka praegu veel piisavalt aega, et moodustada Läänemaale üks omavalitsus. Probleem polnud ajapuuduses pool aastat tagasi ega seisne selles ka praegu. Oluline on, et kogukonnad ise, volikogude liikmed ja omavalitsuste juhid sellesse mõttesse usuksid ja näeksid kasu. Häda on selles, et omavalitsused näevad lahendusi ja võimalusi eelkõige enda sees, mitte aga koostöös. Nii nagu ka pool aastat tagasi, on võtmepositsioonil kolm omavalitsust – Lääne-Nigula, Ridala ja Haapsalu.
Jube, milline viha inimeste hingedes on. Lugupeetud inimesed, on ammu tuntud tõde see ” Kui ise ei tee, teeb keegi teine
Jumal tänatud, et varsti maavanemad kaovad. Sest ainuke enese olemasolu õigustus on neil maakonna lehtedes sooja auru väljalaskmises. Jabur.
Igast maakonnast võiks saada üks omavalitsus, pluss Tallinn ja Tartu. Olekski kogu lugu.
Nigula vald ei otsusta Läänemaa suurvalla kasuks,sest nende uue koolimaja idee jääks siis realiseerimata.
…Inimesed arutavad, aga riik otsustab… Huvitav, kes või mis see RIIK siis on ?
Jään endale kindlaks, et riik on ikkagi Eestimaa ja need inimesed, kes siin elavad.
Miks see NeemeSuur(nimepoolest suur,tgl.hingelt väike mehike,) koguaeg rapsib ja sügeleb . teenib kannuseid,ehku saaks valitsusse .Ära loodagi enam ei vali sind keegi. Ei taha me siia mingit ühendorjariiki .Tahame oma läänemaad ja Haapsalu linna .Kui ei meeldi ,lenda aafrikasse ,seal küll maid,mida ühendada,saad veel syguaru kuningaks ja seal on ehk inimsööjaid , ahhaa…..
Jah, nii ta kipub olema, Làànemaa kaob ajalukku, Haapsalust saab alevik tulevikus. Aga làànlased on ise kôvad mehed, igaùks kisab oma màtta otsas ja on kunn. Parem ongi kui iidne Làànemaa kaob, te lihtsalt ei vààrigi seda. Ja vaat kui pàrast olete Pàrnu vôi Tallinna regiooni perifeeria, siis valate krokodillipisaraid. Nagu òeldakse – loll saab kirikus ka peksa. Ôndsad on need, kes vaimust vaesed
Neeme, kord iga pidu saab otsa. Olgu afterpartiga või ilma, aga otsa see saab. Ja oi seda peavalu siis …see ei jää tulemata.
Las jääda kõik nagu on.
Ref ja sotsid ùritavad jòuga ja vahendeid valimata kogu riigis vòimu enda kàtte saada. Suureneb ààremaastumine,suletakse koole ja pààstekomandosid ning investeeringud làhevad peamiselt keskustesse. Ei saa ometi nii lammas olla,et kohalik otsustusòigus kàest anda! Pàrast hakkate,mùts nàpus, remondi jm. Investeeringuid linnahàrrade kàest paluma.