Viljar Ansko. Foto: Arvo Tarmula
Äsja 68aastaseks saanud Risti mees Viljar Ansko on olnud kaevur ja luuletaja, elektrik ja kirjastaja, karikaturist ja vaestearst, represseeritute eestkõneleja ja spordimees. „Ma ei tea ühtegi inimest, kel oleks nii laialivalguv elulugu kui minul,” ütleb Viljar Ansko süüdlaslikult.
Ansko ja ta abikaasa elavad Ristil kahes üksteise peal asuvas korteris (sellest on ajaleht kirjutanud, kuidas ta omal ajal Risti vanast apteegimajast välja pidi kolima). Esimese korruse oma on tõeline labürint, kus maast laeni kõrguvate raamatuvirnade vahel looklevad kitsad käigud. Isegi vann on raamatuid täis! Fotograaf Arvo Tarmula on vaimustusest keeletu. „Sa oled nagu teine Ilmar Jõesoo!” võrdleb ta Anskot hiljuti meie hulgast lahkunud Läänemaa kuulsaima bibliofiiliga.
Ansko ei ütle selle peale midagi, vaid tutvustab raamatuvirnu. Köögis on need ka laual ja toolidel ning kõiguvad kahtlaselt. „Siin on kunstiraamatuid ja meditsiiniteemat, mida pole juba paar aastat vaja läinud. Proovin need keldrisse sokutada. Mul on kaks keldrit ja ka kuur raamatuid täis,” ütleb ta. „Täitsa lootusetu. Sul on vaja täielik inventuur teha. Kui midagi on siit alt vaja, on sul kõik vaja ümber tõsta,” muretseb fotograaf.
Vahepeal üha uute ja uute raamatutega tutvust tehes liigume sammhaaval peamiselt luuleraamatutest labürindi kaugemaisse soppidesse, kuni jõuame lõpuks korteri kõige tagumises nurgas asuva töölaua juurde.
Karikatuurid Gabrovo muuseumis
Ansko tõstab eest ära mõned luuleraamatud ja Memento ajalehed. Ise sätib ennast arvuti taha. „Ma kardan, et pean toast ka luule välja kolima. Luulega ei jõua ammu enam tegelda. Tahaks edaspidi mõne aasta, kui seda antakse, pühendada ainult karikatuurile. Siis ma võib-olla jõuaks midagigi teha,” ütleb ta. Ansko avab arvutis kataloogi karikatuuridega. „Olen üle hulga aja hakanud jälle karikatuure tegema,” räägib mees, keda tunneb enamik läänlasi auväärsete tegude järgi, nagu Risti küüditatute mälestusmärk ja represseeritud eestlaste luulekogude kirjastamine. „Oli suhteliselt edukas aasta. Möödunud aastal võeti paar mu karikatuuri ka Gabrovo muuseumile.”
Gabrovo on Euroopa huumoripealinn, kus asub suur naljamuuseum. Ka vähestele Eesti karikatuurivõistlustele on Ansko viimasel ajal jälle karikatuure saatnud. „Esikohta võitnud ei ole, aga teisi-kolmandaid kohti olen saanud. Möödunudaastaselt Gori-võistluselt Pärnus sain teise koha ja nüüd viimati aprillis Karksi-Nuias, kus oli iga-aastane Edmund Valtmanni nimeline karikatuurivõistlus, sain teise koha ja eripreemia,” räägib ta. „Olen hakanud nüüd äkki auhinnakohti saama. Paus oli vahepeal ju tohutu suur.”
Paus kestis üle paarikümne aasta. Ansko hakkas karikatuure joonistama Tartus ülikooli ajal. Noorte kaaskarikaturistidega asutas ta rühmituse NAKS, mille esimene näitus pandi üles 1972. aastal Tartu ülikooli klubis. Seltskonnas olid Heiki Raudla, Viljar Ansko, Raul Kilgas ja Andres Ader. Esimese näituse kohta on Anskol väljalõige Edasist. Nupu on kirjutanud üliõpilane Mart Ummelas. Näitusi oli NAKSil nii 1970ndail kui ka 1980ndail. Igaks näituseks liitus NAKSiga uusi tegijaid, kuid igaühel oli oma elu järjest tähtsam ja kokkusaamised jäid harvemaks.
Ansko näitab üht Andres Aderi karikatuuri ja vastust, mis selle ja mitme teise pildiga koos huumoriajakirjast Pikker tagasi saadeti. „Täname karikatuuride eest. Kahjuks ei jäänud meie kolleegiumi sõelale neist ükski. Pildist, kus voodi on laval, võiks asja saada, kui voodis lebava daami rinnad viisakalt tekiga kinni katta. Praegusel kujul ei lähe see läbi. Ootame uusi vaimukaid ja ajakohaseid karikatuure.”
„Selline oli tollane suhtumine noortesse tegijatesse, ega meid algul eriti avaldatud,” selgitab Ansko.
Kirglik karikatuuriajaloo talletaja
Sujuvalt jõuab Ansko oma karikatuuride juurest teiste Eesti karikaturistide tutvustamiseni. „Minu suurim hobi või huvi üldse on olnud Eesti karikatuuri ajalugu,” tunnistab ta. „Kes on esimene eesti karikaturist? Arvatavasti Eduard Bornhöhe. Tema 1880ndail Saksamaa naljalehtedes ilmunud karikatuure pole õnnestunud veel leida… Minu kätte on jõudnud aga Ants Laikmaa haruldased karikatuurid, mida pole Eestis keegi näinud. Need ilmusid Meggendorfer Blätteris.”
„Arst-karikaturist Rein Riitsalu, väga huvitav ja omapärane mees, andis üksinda välja Ivan Käbina nimelist huumori- ja satiirilehte Soomes, kus ta elas. Väga andekas karikaturist oli.” Intervjuu on kestnud juba 40 minutit ja suure osa sellest on Ansko tutvustanud teisi karikaturiste.
„Mis võiks veel huvitada?”
„Räägime ikka sinu eluloost.”
Ansko ei tee kuulmagi.
„Ma tahtsin veel seda näidata. Mul on iga Eesti karikaturisti kohta arvutis kataloog. Ütle mõni nimi, mis sind huvitaks!”
„Ei-ei! Räägime sinust!”
„No ütleme näiteks Saaremaa mees Evestus, Erki. Läänemaa karikaturistid on mul veel eraldi kataloogis…”
Annan alla ja järgmised pool tundi tutvume Läänemaaga seotud karikaturistidega. Saan teada, et Kaitseliidu Lääne maleva pealik Mehis Born on talendikas naljapiltnik, Vigalas on sündinud Kaljo Itra. Olimar Kallas elas Noarootsi vallas. Gennadi Kelemit, Ants Laikmaa. Lääne-Liisi tütar Valve Junts tegi karikatuure Kohtla-Järve Leninlikule Lipule.
„Enamik on juhuleiud. Hakkad karikatuuri järgi inimest otsima ja tuleb välja, et ta on siitsamast Läänemaalt pärit.”
„Mul on kogunenud hunnik materjali, mis vajaks läbitöötamist. Mul ongi juba 10–15 aastat tagasi alustatud Läänemaa karikatuuriajalugu.” „Esimene Läänemaalt pärit karikaturist,” näitab Ansko.
„Arva ära, kes see on? Maydell! Temaga ma oleks alustanud seda ajalugu. Pealkirigi olemas – „Kõverluubiga Läänemaal”.”
Viljar Ansko tutvustab mulle veel vähemalt tosinat Läänemaaga rohkem või servapidi seutod karikaturiste, kuni järsku küsib: „Arvo, kas sa oled magama jäänud?”
„Ei maga,” kinnitab fotograaf.
„Aga me peame poole viieks Haapsalus tagasi olema.”
Nüüd õnnestub mul jutt tüürida Viljar Ansko elu peale.
Kohtla-Järve kaevur
Esimesed mälestused on Viljar Anskol Kassinurmelt, hiljem elas ta Sompas, käis Kohtla-Järvel koolis. „Mu isa istus Kohtla-Järve vangilaagrites kinni. Alles pärast Stalini surma, 1954. aastal lubati meil tema juurde kolida. Sinnani elasime Kaareperes,” räägib Ansko.
Selgub, et malbena näiv Viljar Ansko oli poisikesena paras marakratt. „Päris huvitavad mälupildid on säilinud. Näiteks, kuidas ema pesi tiigis pesu ja tiigi kaldas oli naabripoisi parv. Olin siis ehk neli-viis. Ronisin parve peal, kangutasin toigast, millega lükata, aga see oli nii raske, et ma ei jõudnud seda tõsta. Aga kaldast ma jaksasin parve lahti lükata. Jäin tiigi peale parvele üksinda,” meenutab ta.
„Ema pistis kisama nagu pardid välja haudunud kanaema. Siis tuli naabripoiss, kes võis olla 10–15 vahel, uhke atleet tundus ta mulle tol ajal. Tuli, suur teivas käes, ja tegi kalda pealt teivashüppe lopsti parve peale.”
„Mina palusin teda, et sõidame teisele kaldale, sest ema annab muidu tappa. Ta viiski mu teisele kaldale, kus läksin enda arvates hästi kaugele suure kase alla ja mõtlesin, et ma ei saagi nüüd enam kunagi koju minna. Tegelikult oli see kask majast 100–200 meetrit. Kõik on täpselt meeles, ainult koha mastaabid on teised.”
Ansko näitab koolipõlve fotosid, mitmelgi on parajad kraaded vembutamas. „Viskasime Jõhvi keskkoolis vene keele tunni ajal klassi suitsupommi, Tooma õe klassi,” meenutab ta. „Ma tegin kooli ajal liiga palju pulli, Palamuse lähedalt pärit, sellepärast vist.” Ansko jõuab koolipoisi joonistuste juurde. „Kuuendas klassis ma joonistasin juba hästi, minu arust paremini kui praegu.”
Lapsepõlv ei kestnud kaua. „Ma olin 12, kui isa suri. Siis pidin juba peremehe eest väljas olema. Läksin 15aastaselt tööle põlevkivikaevandusse. Nii noorelt muidu ei võetud, aga mul oli komsomolikomiteest luba võetud.” 1963. aasta suve lõpul läks Viljar Ansko tööle kaevandusse nr 4 uue tehnika osakonda.
„Uue tehnika osakond automatiseeris. Elmo Endrekson oli suurepärane ülemus, üks mu eluõpetajaid. Endrekson on siiani mul sõber. Käis siin üht mu näitust vaatamas koos pojaga, poeg on praegu olümpiamedalimees. Ütlesin siis, et tulevane medalimees, ja ütlen ka sel aastal, et loodan medalit.”
„Kohe varsti sain Ilmar Ontoni käe alla. Ehitasime kahekesi Ilmar Ontoniga kogu kaevanduse maapealse protsessi automaatika. Kahe mehega! Ilmar Onton on võib-olla kõige olulisem mees mu elus. Eluülikooli esimene õppejõud. Sattusin lihtsalt tema käealuseks, aasta või paariga jõudsin temaga koos töötades kõrgeima kategooria elektrilukksepaks. Tema oli Siberis käinud mees.”
Teine eluülikooli õppejõud kaevanduse aastaist oli spordimetoodik Aleksander Transtok, sõjajärgse Eesti kümnevõistleja number kaks Heino Lipu järel. Õhtute kaupa sai kuulatud tema mahavaikitud sõjamemuaare. Transtoki käe all sai alguse ka kõigi spordialade proovimisest kujunenud sitkus ja vastupidavus. 1970. aastal tuli Viljar Ansko kaevanduse talispartakiaadi võitjaks. Automaatikalukksepa töö jäi katki, sest tuli sõjaväekutse. „Sünnipäeval pidin, kurat, sõjaväkke minema, kas ei aja vihale!”
Ansko teenis Kaliningradis, aga suviti saadeti uudismaale. „Uudismaal sai küll selliseid tempe tehtud, et hoia ja keela! Mina põhimõtteliselt peaaegu ei joonud, aga suurem osa autojuhte jõi. Sellepärast püstitasin seal igasuguseid imelikke rekordeid. Siin pildistati mind isegi lehe jaoks, panin viljaveos „okrugi” rekordi. Kahju, et ei ole seda lehte ise näinud.”
Pärast sõjaväge tuli Ansko tagasi kaevandusse, nüüd juba päris kaevuriks. „Läksin maa alla, läbindajaks. Kaevureid on kahte tüüpi. Ühed on laavakaevurid, kes viskavad ainult lõhatud materjali transportööri peale, teised on läbindajad, kes kaevanduskäike rajavad. Laavakaevurid töötavad umbes kümneses brigaadis, läbindajad on kahekesi. Kõigepealt puurid augud ligi 30kilose puurmasinaga. Siis ajad lõhkelaengud sisse, ajad laadimismasina ja vagunid kaugemale, teed paugu ära ja laadid lõhatu vagonettidesse,” kirjeldab ta.
Töö oli ohtlik ja tervisele kahjulik. „Aeg-ajalt oli ka varinguid. Kui naise võtsin, tulin sealt tema soovil kohe tulema. Võimalik, et kaevanduses töötamise tõttu on mul praegu kopsus silikoos,” räägib Ansko.
Laagriluuletaja õpipoiss
Ilmar Onton juhatas Viljar Ansko luule juurde. 1921 sündinud Ilmar Ontonile mõisteti 1945. aastal 10 + 5. Pärast vangilaagrist vabanemist ootas ees tähtajatu asumine Krasnojarski krais, kus elasid tema küüditatud vanemad. Eestisse jõudis Ilmar Onton tagasi 1959. Ta hakkas tööle põlevkivikaevanduses elektrilukksepana. Juba laagris oli Ilmar Onton hakanud luuletama ja tegi seda surmani 1971.
„Võtsime veidike ka napsi, nagu tol ajal kombeks, kuigi mitte palju, ja Ilmar luges luuletusi. Mina ei teadnud, et need tema omad on. Alles hiljem, kui ta oli surnud, sain tema luuletuste käsikirjad. Panin neist põranda all raamatu kokku, mis oli üks nõukogudevastasemaid asju tol ajal,” meenutab Ansko.
Ilmar Ontoni raamat oli igaks juhuks valede kaante vahel, Juhan Liivi „Rukkivihud rehe all”. „Trükkisin raamatu käsitsi kirjutusmasinaga, mille olin Risti tsehhist nädalavahetuseks laenanud. Kirjutusmasina järgi KGB mulle jälile ei saanud. Nad otsisid seda päris korralikult, täitsa ime, et ei leidnud.” Kirjutusmasinal valmis raamatust kuus eksemplari, Ontoni pseudonüümid olid August Laagrist ja Aleksander Rand. Kogu prooviti korduvalt ka mikrofilmina vabasse maailma toimetada, kuid ebaõnnestunult.
Arvata võib, et nõukogudevastasus tuli Ilmar Ontoni kaudu, tunnistab Viljar Ansko. „Aga kaevanduses oli ka palju teisi, kes olid laagrist tulnud. Eks sellest räägitud töö juures,” lisab ta. Seni on Viljar Anskolt raamatuna ilmunud neli luulevalimikku.
Esimene luulekogu „Tuulelembest, luuletõmbest” ilmus 1995 ning koondab luulet luulest ja luuletamisest.
Teine, „Meeletuse meelas maitse” (1998) on valik lembelüürikat. Kolmas, mahukam luulevalimik „Aateaabitsatõed” (2000) sisaldab sahtlisse kogunenud isamaalist ja isikulist luulet.
60. sünnipäevaks ilmunud luulevalimik „Kahe vahel” (2008) koondab hilisemat sahtliluulet ja järelehüüdeid varem lahkunud luuletajaist sõpradele.
Karikaturist Eduard Tüüri 85. sünnipäevaks välja antud raamatuke Eduard Tüür & Viljar Kaarna „Raha tüürib…” (Pilkaja Raamatukogu nr. 5, 2016) sisaldab tosinkonda temaatilist luuletust.
Kirjastaja südametunnistuse sunnil
1990. aasta jaanuarist 1996. aasta detsembrini ehk ajalehe lõpuni toimetas Viljar Ansko represseeritute ajalehte Memento. „Viimane aasta ilmus juba topeltnumbritega. Mitu korda mõtlesime ära lõpetada, aga südametunnistus sundis veel tegema,” räägib ta.
Ansko on oma kirjastuses „Anamnesia” välja andnud üle 30 raamatu. Suurem osa raamatuid ja kindel osa Memento ajalehest on pühendatud represseeritute luulele. Esimene oligi 1993. aastal Ilmar Ontoni põrandaalune luulekogu „Ebakõlad” sarjas „Memento luuleraamat”. „Kas kujutate ette, kui unikaalne asi on tegelikult see vangilaagrite luule? See on lünk Eesti kultuuriloos ja luule üks ehedamaid osi üldse. Olen ligi sada luuletajat välja otsinud, Memento lehes tutvustanud. Need kaheksa raamatut, mis on saanud „Memento luuleraamatu sarjas” välja tulla, on, ma ütleksin, Eesti kultuuri üks ehedamaid asju.”
Ansko leiab, et laagriluule on siiani väärilise tähelepanuta. „Meil on kogu elu läinud täiesti enesekeskseks. Igaüks püüab ainult iseennast upitada ja sellepärast ei olegi sellist kultuurikontseptsiooni,” ütleb ta. „Minevikku ei soovita mäletada, sipeldakse olevikuprobleemides – tulevikuta?”
Idealism viis arstiks
1970ndail kolis Viljar Ansko koos abikaasaga Ristile. Tööl käis Vasara tsehhis, kus tehti polte, mutreid ja kruvisid. Ka Risti parima sportlase rändkarikale on Viljar Ansko nimi graveeritud. „See oli 1974. Väga raske oli tihedas konkurentsis saada parimaks. Tuli kõigist üritustest osa võtta ja palju alasid ära võita.”
Ansko oli ka Risti noorteklubi Rüütel kaunite kunstide minister ja asepresident. „Meil oli igas kuus karske klubi peoõhtu mõne kuulsa esinejaga.” Nii Risti spordielu kui ka noorteklubi sai veetud koos sõber Tõnu Laanemetsaga. „Hea tandem oli.”
Paistab aga, et Ansko peab endal ise elu keeruliseks tegema, kui keegi teine ei tee. 31aastaselt läks Vasara tsehhi elektrimees tagasi Tartu ülikooli, et õppida arstiks. „Olen kogu elu olnud idealist ja mõtlesin, et see on ainus ala, kus saab konkreetselt inimesi aidata,” selgitab ta. „Ega siin elus enne midagi paremaks hakka minema, kui hakkavad domineerima inimesed, kes annavad. Krabajate asemel, võtjate asemel. Selle poole peaks vähemalt püüdlema!”
Ülikooliaeg oli ääretult ränk, sest vahel oli tahtmine ka kodus Ristil käia. „Vahepeal olin peaaegu kõik ööd tööl öövalvurina, käisin ka teise kursusekaaslase nime all kliinikumis tööl, aga rohkem selleks, et omandada teadmisi ja oskusi,” räägib Ansko.
Ülikoolihariduse omandamist aitas hea tandem sõber Lembit Kuhlbergiga. Kool sai läbi ja selgus, et Haapsalu haiglas töökohta pakkuda ei ole. „Aga hirmsasti kutsuti psühhiaatriks, Taageperas pakuti osakonnajuhataja kohta. Võtsin pakkumise vastu. Seal tehti juba enne väike vangerdus, narkoloogiaosakonna juhataja tahtis ise minna neuroosiosakonna juhiks ja mulle jäi narkoloogiaosakond. Sain seal siiski päris huvitavaid asju teha. Päriselt töötasingi rohkem terapeudina,” meenutab Ansko.
Kuraditosin aastat, 1988–2000, töötas Viljar Ansko seejärel Tallinnas kiirabiarstina. „Kiirabitöö peaks kõik arstid mingil etapil läbi tegema. Kujutad ette, et juhtub kusagil mingi õnnetus ja karjutakse: kas siin arsti on? Tippspetsialistist arst tõmbab endal krae ümber kõrvade, sest ta ei oska inimest elustada,” ütleb ta. Anskole sobis ka kiirabi töörütm. „Olid 24tunnised vahetused. Tegin seitse-kaheksa valvet kuus ja ülejäänud aja sain teha seda, mida ma tahtsin. Viis päeva nädalas tööl käimise kõrvalt ei oleks ma eluilmas kõiki neid asju teha saanud,” jutustab ta.
Kolmas pluss oli veel. „Kuigi kiirabitöö oli raske, ränk ja ootamatusi täis, mis paneb ju stressi peale, aga ei pidanud tööd koju kaasa võtma. Ükskõik, kas oled perearst või töötad haiglas, ikka jääb midagi kõrvade vahele pidama ja tegeled koduski mõtetes patsiendiga. Võib-olla on minu häda, et olen selline maksimalist ja perfektsionist,” mõtiskleb Ansko.
1998–2010 oli Viljar Ansko Tallinnas vaestearst. „Sõber ja kursusekaaslane kutsus. Ütles, et ta loob ravikindlustuseta inimestele keskust ja sinna on vaja arsti, kes kõigega hakkama saab, sest tal pole võimalust sinna võtta nelja või viit arsti. Rääkis augu pähe.” „Tegin algul kõik päris üksi – röntgenisse suunamine, kardiogrammid, süstimine, sidumine… Koormus muudkui kasvas. Siis sain õe abiks. Päevas tuli üle 60–70 inimese vastu võtta, see oli ikka meeletu,” räägib ta.
Siis tuligi esimene infarkt (1999). Vaestearstina nägi ta Tallinna kodutuid ja kuulis nende kurbi lugusid. „Tallinnas pandi tehased kinni, inimesed kaotasid töö, siis ei jõudnud enam üüri maksta ja nii need paadialused tekkisid. Inimesi oli seinast seina. Luuletajaid ja kunstnikke näiteks, neil polnud ju ka ravikindlustust.” Alguses oli vaestearsti tööd tehes lihtsalt misjonäritunne. Hiljem, kui hakati võimalusi järjest kärpima, tekkis tasapisi kibestumistunne. „Riik käitub suure osa rahvaga ikka väga vastikult.”
2010–2013 oli Viljar Ansko Padisel perearst. „Perearst oli minu ideaal algusest peale. Õige arst peabki olema perearst, peab kõike teadma, kõike oskama, kõigega hakkama saama. Ise ja üksinda, kui vaja,” räägib ta. „Aga raskeks läks. Töö kasvas üle pea, palju oli rahvast, pikad vastuvõtud. Vahel tegin paberitööde tõttu lausa 32tunniseid vahetusi. Samal ajal juurutati e-meditsiini, millega pole siiamaani korralikult hakkama saadud. Aga kui sul on haige jaoks aega 10–15 minutit ja arvuti seisab 20 minutit, sest kusagil on mingi rike, siis… Tervis läks seal käest ära.”
Nüüd on Viljar Ansko kolmandat aastat pensionil.
Küsin: kuidas nii vastandlikud pooled ühte inimesse mahuvad?
„Tahaks midagi vaimukat öelda, aga ei tule pähe. Minu eluloo-teema on ääretult laialivalguv. Ega see meeldi mulle endalegi, kui nii läheb. Ma ei ole töö suhtes kargleja tüüp olnud. Olen teinud ühte tööd, kuni sein on ette tulnud. Töö kõrvalt on olnud õppimine ja õppimise kõrvalt tööd on olnud ajutised. Muidu olen töötanud ainult kaevanduses, energeetikuna ja arstina.”
Ringiga karikatuuri juurde tagasi jõudmine on Anskol nagu lõõgastumine. „Mulle tundub, et perearsti aeg oli nii intensiivne, hõlmav ja väsitav, et siis ei jõudnud selle kõrvalt midagi muud teha,” ütleb Ansko.
Viljar Ansko
Sündinud 17. mail 1948 Tartus
Abielus, kaks last: Piret – 1971; Ilmar – 1973; kaks lapselast.
1970–1993 (vaheaegadega) psühholoogiaõpingud Tartu ülikoolis
1985 lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal
1963–1970 Eesti Põlevkivi elektrilukksepp ja kaevur
1973–1979 tootmiskoondise Vasar Risti tsehh – vaneminsener
1986–1988 Taagepera haigla – osakonnajuhataja
1988–2000 Tallinna kiirabihaigla arst
1998–2010 Tallinna hooldushaigla vaestearst
2010–2013 Padise perearst