Ann Mari Anupõld: lihtsate asjade võlukunst

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst f Tõnis KrikkAnn Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Öeldakse, et tähtis on teada, kuhu sa jõuda tahad, et teada, mis suund võtta. Kuhu aga meie meditsiin ja loomaarstindus tulevikus kord välja jõuab?

Eks see seisa tähtedes ja seda ilmselt ei suuda veel keegi meist õieti ette kujutada. Juba nüüd on võimalused vereülekande tegemiseks, keemiaraviks, igasugu lõikused alates väikese varba amputatsioonist kuni ajukasvaja eemaldamiseni välja. Kui miski muu ei aita, jääb alati võimalus kloonida ja looma elu n-ö taas otsast alustada. Paarikümne aasta pärast leian ma end aga ehk seisust, kus mu kliiniku uksest siseneb hea liikumisega 30aastane saksa lambakoer (minu unistus!), aga võib-olla puhtalt seetõttu, et mõlemad tagajalad on tal rauast ja elektrooniliselt juhitavad. Robot-loom tervitab. Ilmselt peaksin oma tehnilist mõtlemist selle eera jaoks vastavalt ette valmistama.

Pöördume korraks aga vastupidisesse ekstreemi. Kust me siis õieti tuleme? Mis seisus oli veterinaaria eelmisel sajandil? Kuidas töötasid mu vanemad kolleegid oma tööaja alguses ning mis võimalused neil olid?

Humoorika aimduse sellest eluolust saab, kui lugeda James Herrioti raamatuid. Kui te ei ole neid siiani sirvinud, siis nüüd on tagumine aeg. Tegemist on tõelise klassikuga, Inglise maapiirkonna loomaarstiga, kes ravis kõiki suuri ja väikseid elukaid, seisis sageli tühjade kätega vastamisi igasugu keerukaile situatsioonidele ega kaotanud seejuures kunagi lõplikult lootust. Isegi kui inglise ilm, umbusklikud kliendid ning tema kapriisne auto teda sageli alt vedasid. Ühesõnaga üks tõeline juturaamatu kangelane.

Ilmselt ei ole pooledki tema lood tõestisündinud, kuid mingi tõetera on igaühes neist. Väga klassikaline suurloomaarsti töö on poegimise järel kaltsiumipuudusest nõrkade või lausa maas lamavate lehmade abistamine. Tänapäeval võtan ma hõlpsalt autost pudeli kaltsiumilahusega ning hakkan toimetama. Herrioti ajal tuli neid lahuseid ise keeta ja segada ning mõnikord polnud neid asju saadagi. Nii satub ka tema ühes oma loos taluniku juurde ilma lahusteta ning mõistatab, kuidas lehma muud moodi aidata.

Morni näoga talunik teatab kindlalt: „Ega siin ole midagi, tuleb loomal saba maha raiuda.” Loomaarsti hämmingule vaatamata jääb talunik endale kindlaks. „Mõnikord ainult sabas viga ongi,” teatab ta veendunult. „Kõik teavad, et kui lehmal saba maha lõigata, tõuseb ta kohe püsti.” Seepeale ei oska Herriot muud vastata, kui et „Kas te siis ei tõuseks?”.
Lõpuks ei jää loomaarstil muud üle, kui pikk tee kliinikusse tagasi sõita ja õiged ravimid tuua. Tee peal aga mõtleb pidevalt murelikult, mitu kehaosa lehmal jõutakse eemaldada, enne kui ta ükskord tallu tagasi saabub.

Mõnikord peame aga ka tänapäeval käepäraste vahendite ja loogilise mõtlemisega hakkama saama. Nii juhtus minu kolleegil hiljuti olema ühe lihaveise sünniabi, kuhu ta tõttas ilma suurte ettevalmistuste ja ilma varustuseta, otse juubelipidustustelt. Talunik oli juba mitu tundi varem helistanud ning öelnud, et vasikas on valet pidi, ainult sabaots paistab, ja lehm muudkui hullult pressib, üldse ära ei väsi.

Kartes, et loom võib ennast sedaviisi vigastada, päris loomaarst, kas talunikul kodus viina on. „Otse loomulikult,” tuli seepeale muhelev vastus. „Klaas viina peaks teda aitama,” arvas mu kolleeg siis, „ma tulen nii kiiresti, kui saan”.
Kaks tundi hiljem sõitis ta hoovi peale ning leidis eest ülevas meeleolus taluniku ning endiselt pressiva lehma. „Mitte et ma tahaks sinu ravimeetodeid kritiseerida,” tervitas teda talunik laia naeratusega, „ja kui üks klaas ei aidanud, siis ma jõin teise ka veel. Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas see oleks pidanud lehma aitama.”

Ravijuhendid peaksid olema ikka väga täpselt sõnastatud. Muidu on viin üks väga tänuväärne vahend nii välis- kui ka seespidiseks puhastuseks, valuvaigisti ja ka uimastina. See eeldab aga, et teda manustatakse õigele patsiendile ning et ta enne sinna jõudmist otsa ei saa.

Tihtilugu helistavad loomaomanikud mulle oma haigete lemmikute pärast, olles neid samu lemmikuid varem juba päevi, kui mitte nädalaid koduste vahenditega ise tohterdanud. Alates ravimtaimedest üle inimravimite kuni naabri käest saadud loomaravimi jääkideni välja, läheb seal valimatult kõik kasutusse. Selle koha pealt tasub aga olla väga ettevaatlik ja alati enne loomaarsti käest nõu küsida. Omapäi nuputades võib nii mõnigi asi untsu minna. Õnneks me ju nimelt oleme juba 21. sajandisse jõudnud, telefonid on alati käepärast ning loomade ravivõimalused tunduvad mõnikord peaaegu et lõpmatud.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments