Aprilli esimesel nädalal oli Tartus Läänemere Keskkonnakaitse Helsinki Komisjoni (HELCOM) põllumajandus-keskkonna töörühma järjekordne koosolek. Vajadus sellise töörühma järele tuleneb põllumajanduse suurest osatähtsusest Läänemere eutrofeerumise põhjuste seas. Eutrofeerumise tagajärg on vetikaõitsengud ja merepõhjas leviv hapnikuvaegus, mis omakorda kahjustab kogu mere ökosüsteemi. Vahetuks eutrofeerumise käivitajaks on taimetoitainete sisalduse suurenemine merekeskkonnas. Reoveekäitluse järkjärgulise paranemise tõttu on punktallikate osatähtsus taimetoitainete keskkonda jõudmisel vähenenud, kuid hajakoormuse vähendamine on läinud märksa visamalt. Hajakoormuses on aga suur osa põllumajandusel: HELCOMi andmeil 70–90% lämmastikust ja 60–80% fosforist. Põllumajandusele näpuga näitamine siin ei aita, vaja on otsida konstruktiivseid lahendusi. HELCOMi põllumajandus-keskkonna töörühm sellega tegelda üritabki.
Kuivõrd üks peamisi lämmastiku ja fosfori äravoolu allikaid on valesti käideldud sõnnik, mis teisalt on õigel kasutamisel äärmiselt oluline väetis, peetakse vajalikuks koordineerida lähenemist sõnnikus leiduvate taimetoitainete sisalduse arvutamisele. Eri riigid kasutavad eri laboratoorseid ja arvutuslikke meetodeid, mis teevad võrdluse ja ühtse lähenemise raskeks. Arusaadav on aga vastuseis mehaanilisele ühtlustamisele, sest sõnniku koosseis võib mitmesugustest põhjustest (sööt, allapanu, loomade omadused) tingituna tõepoolest vägagi varieeruda. Siiski on praegu osa erinevusi pigem kantud riikide eri metoodikaist. Tartu koosolekul suuremat edasiminekut ei olnud, lepiti kokku vaid edasise koostöö vajaduses.
On ammu mõistetud, et pikas perspektiivis määrab toitainete äravoolu suurel määral bilanss. Kui lämmastikku ja fosforit aastast aastasse anda põllule rohkem, kui saagiga eemaldatakse, siis lõpuks jõuab see ülejääk paratamatult merre. Seetõttu on HELCOMi raames kokku lepitud, et riigid võtavad meetmeid tasakaalustatud väetamise nimel. Praeguse seisuga on toitainebilanss kohustuslik vaid Taanis ja Saksamaal. Need on ühelt poolt riigid, kus juba pikka aega on probleemid kõige suuremad, teisalt aga on just seal saavutatud viimasel ajal märkimisväärset edu taimetoitainete äravoolu vähendamisel. Tartus tuli paraku kogeda, et teised riigid pole senini bilansi arvutamist põllumajanduses eriti edendanud ja riikide esindajad polnud võimelised ka selgelt vastama küsimusele, millised on järgmised sammud.
Keeruline valdkond on reovees leiduvate taimetoitainete, eelkõige fosfori kasutamine põllumajanduses. Ühest küljest on see vältimatult vajalik, sest „linna läinud” fosfor on oluline ressurss taimekasvatusele, mis lihtsalt prügimäele ladestatuna keskkonnaprobleeme põhjustab. Teisalt on reovees mitmesuguseid ohtlikke aineid, samuti võib seal leiduda haigustekitajaid, mida põllule sugugi ei soovita. Ka on keemiliselt välja sadestatud fosfor tihti seotud sellistesse keemilistesse ühenditesse, mis ei ole taimedele kuigi hästi kättesaadavad. Nendest probleemidest üle saamiseks on Saksamaal tehtud edusamme, kuid praeguse seisuga on välja töötatud tehnoloogiad liiga kallid. Fosfori taaskasutuse vajadust on mõistnud ka Euroopa Komisjon, millega seoses kavatsetakse muuta väetise tootmist ja turustamist reguleerivat määrust. Eesmärk on reovees leiduva fosfori tõhus ja ohutu kasutamine taimekasvatuses. Praegu oleme paraku sellest veel üsna kaugel.
Nagu näha, on progress põllumajandusest tuleva keskkonnasurve vähendamiseks õige aeglane. Poliitiline tahe selle teemaga tõsiselt tegelda on nõrk, mis väljendub ka töörühma tegevuses. Läänemere keskkonda kaitsva Helsingi konventsiooni põllumajandusele pühendatud lisa muutmine, mis oli üks töörühma loomise eesmärke, on sisult külmutatud. Liikmesriikidest on kõige vähem suutnud mere saastamist vähendada Venemaa, kuid paraku ei ole ka Eesti endale HELCOMi raames võetud kohustuste täitmise graafikus. Põllumajandusest tuleneva hajareostuse ohjeldamise asemel arendatakse bürokraatlikku asendustegevust, mis küll teeb põllumehe elu ebamugavaks, aga ei vähenda tegelikult taimetoitainete äravoolu. On ammu aeg hakata põllumajandustootjatega koostöös sisulisemat tegevust arendama.
Aga et mis see ikkagi Läänemere peamine paranähtus on? Ei midagi müstilist – paratsetamool. HELCOMi töö raames tehtud uuring merekeskkonnas leiduvate ravimijääkide kohta tuvastas seda peaaegu kõikjal, kus jõuti uurida. Leiti ka palju teisi ravimeid, mõnda neist peaaegu sama tihti. Kuigi uuring keskendus inimmeditsiinis kasutatavaile ravimitele, peeti vajalikuks arutada seda ka Tartu koosolekul: tegu on kasvava probleemiga, mistõttu arutati ka sellekohase töö vajadust veterinaarias kasutatavate ravimitega seoses. Ravimijäägid meie elukeskkonnas on nähtus, mille juurde tuleb küllap veel tagasi tulla.
Aleksei Lotman
keskkonnakaitsja
Hea kokkuvõttev teemakäsitus selle ala probleemidest.