Martna talunik hakkab imemesipuud katsetama

Urmas Lauri fotod

„Keerad kraani, mesi tuleb!” ütleb Martna mesinik Arvo Kirs säravi silmi.

See kevad tuleb Kirsile põnevam kui kunagi varem: märtsis Austraaliast postipakiga saabunud imemesipuu ootab katsetamist. Kui Kirs esimest korda seedripuust mesipuu pilti nägi ja luges, mis asjandus see täpsemalt on, hakkas ta suure heameele pärast naerma. Nüüd on imeasi tal kodus ja Kirs ei väsi seda tutvustamast.

Kirsi teada on imemesipuu ainus omataoline Eestis, tootma ja müüma hakati seda alles läinud suvel. Mesipuu maksab ligi tuhat dollarit ja Kirs sai selle sünnipäevakingiks. Ta nimetab leiutist revolutsiooniliseks, isegi niivõrd, et Kirsi meelest poleks palju selle väljamõtlejale Nobeli preemia anda.

„Ikka väga targasti välja mõeldud, iseasi, kas ta mul tööle hakkab,” ütleb Kirs.

Mesipuu on eriline selle poolest, et meevõtuks pole vaja kärgi mesipuust välja võtta, lahti kaanetada ega vurritada. Kui kärjed saavad mett täis, torkab mesinik raami vahele spetsiaalse võtme ja keerab seda. Kunstmaterjalist kärjekannude seinad nihkuvad paigalt, kaanetis mõraneb ja kärje sisse tekivad väikesed kanalid. Edasi pole vaja teha muud, kui keerata lahti mesipuu alumises servas asuv kraan, ja tarusoe 35kraadine mesi voolab otse purki. Kui kärjed on tühjad, tuleb uuesti võtit keerata, kärjekannud saavad terveks ja mesilased võivad uuesti mett korjama hakata. Ühe raami sisse mahub kaks liitrit mett, nii et kuue raamiga mesipuust saab korraga välja lasta kaks kolmeliitrist purgitäit.

Seda, kas kärjed on täis, näeb spetsiaalsest aknakesest: võtad seedripuust luugi eest ära ja vaatad sisse. Kui aknakese taga asuv kärg on mett täis, on mett täis ka kõik teised kärjed, sest mesilased hakkavad mett koguma mesipuu keskele ja liiguvad edasi serva poole.

Muu poolest on mesipuu nagu mesipuu ikka. Meekorpuse all on n-ö tavapärane mesipuu mesilasemale ja haudele, ainus vahe on selles, et mesipuu võib ehitada mitmekorruseliseks: meekorpuse all võib olla mitu haudekorpust, kus igas on oma mesilasema ja oma -pere. Mett koguvad need pered aga ühiselt. Meekorpuse peale saab asetada ka toitepurke söödalahusega, kui peaks tekkima vajadus anda mesilastele lisasööta.

Mesipuu eelis on selleski, et sealt on võimalik saada monofloorset ehk ühe taime mett: viid mesipuu näiteks täies õies tatrapõllu äärde, lased täis korjata ja purgid tatramett täis.

Arvo Kirsi sõnul võivad ainsana problemaatilised olla kunstkärjed. Tavalises mesitarus ehitavad mesilased kärjekannud ise, kärjepõhi on naturaalsest vahast, Kirsi imetarus on kärjekannud aga juba ette valmis ehitatud – kunstmaterjalist ja kunstpõhja peal. Esiteks pole teada, kuidas plastik Eesti kliimas külmaga vastu peab. Teiseks pole päris kindel, kas mesilased soostuvad kunstmaterjalist kärgedega mesipuusse üldse kolima.

„Aga küll nad lähevad. Kui nad Austraalias ja mujal on läinud, mis need meie omad siis kehvemad on,” ütleb Kirs.

Kui esimese mesipuuga kõik sujub, kavatseb Kirs endale rohkem imepuid soetada.

„Viieteistkümnega oleks juba mõtet proovida,” ütleb Kirs.

Iga puu eest tuhandet eurot maksma ei pea, võimalik on tellida ainult meekorpus ja teised korpused ise ehitada.

Kirsi sõnul oleks hea, kui veel mõni Läänemaa mesinik võtaks imetaru katsetada.

„Saaks juttu ajada ja kogemusi vahetada. Kaks meest on ikka kaks meest,” ütleb Kirs.