Valitsuse otsus vähendada põlevkivitööstuste ressursi- ja keskkonnatasusid tekitas kirgi ja küsimusi. Miks ma sellise ettepaneku valitsusele esitasin ja milline on selle mõju?
Eestis tegutseb neli põlevkivi kaevandavat ettevõtet: Kiviõli Keemiatööstus, Viru Keemia Grupp, Kunda Nordic Tsement ja Eesti Energia. Tööstuse võib jagada kahte põhilisse suunda: põlevkiviõli ja -elektritööstus, peale selle tsemenditootmine. Töötajaid on põlevkiviga seotud väärtusahelas otseselt tööl 7500, neist ligi pooled õlitööstuses. Neile lisaks sõltub põlevkivisektorist veel umbes sama suures mahus seotud töökohti. Põlevkivisektori ettevõtted tasusid eelmisel aastal tööjõumaksudena 67 miljonit ning ressursi- ja keskkonnatasudena 77 miljonit eurot. Sellele lisanduvad muud maksud (nt elektri- ja kütuseaktsiis) ning riigi kui suurima põlevkiviettevõtte omaniku dividenditulu.
Põlevkivitööstus on seega üheaegselt nii oluline tööandja kui ka maksumaksja, ent energiahindade langus on viinud selle raskesse seisu. Põlevkiviõli hind on koos naftahinnaga kukkunud nii madalale, et praeguse turuhinna juures on tootmine kahjumlik. Ka elektri turuhind on varem eeldatust madalam.
Valitsus otsustas langetada põlevkivi kaevandamisõiguse tasu tasemele 0,275 eurot tonni kohta (ligi 6 korda madalam) ning põlevkivitööstust enim mõjutavad keskkonnatasud 2009. aasta tasemele. See on ajutine lahendus. Tasusid langetatakse selle aasta esimesest juulist kuni 2018. aasta jaanuarini, kui rakendub praegu väljatöötatav põlevkiviõli- ja elektri turuhindu arvesse võttev põlevkiviressursi tasustamise mudel. Otsustatud leevenduse rahaline mõju sektorile on ligikaudu 40 miljonit eurot aastas.
Muudatustel on kaks põhjust. Kui ettevõtete toodangu omahind on maailmaturuhinnast kõrgem, on selge, et ka põlevkivi eest ei ole põhjendatud võtta endises määras ressursitasu. Viimane aga näiteks
2016. aasta alguses koguni tõusis. Teiseks on kaalul töökohtade säilimine, kriitiline olukord on juba tinginud mitmeid koondamisi. Kui ettevõtted on sunnitud tootmise sulgema ja töötajad koondama, jäävad laekumata ressursi- ja keskkonnatasud, aga ka tööjõumaksud, mida ettevõtted tasusid mullu enam kui 140 miljonit eurot.
Mis saab edasi? Valitsuse otsus annab põlevkivisektorile keerulisteks aegadeks tuge, ent kas sellest piisab, et see suudaks keerulise turuolukorra üle elada? Ma olen nõus riigikontrolöriga selles, et pakutud leevendused ei garanteeri töökohtade säilimist, kuigi muudavad selle tõenäolisemaks. Paraku ongi tegemist keerulise olukorraga, mille lahenemine sõltub peamiselt nafta ja põlevkiviõli hinna edasisest muutumisest.
Riik ei võta pakutud lahendusega põlevkivisektori ettevõtete äririski suuremas osas enda kanda, vaid viib põlevkivi kui ressursi eest võetava tasu vastavusse turuolukorraga. Kuigi garantiid töökohtade säilitamisele ei saa keegi anda, on riik teinud suure sammu töökohtade säilitamiseks ja sealt tulenevalt ka tööjõumaksude laekumiseks riigieelarvesse.
Sven Sester
rahandusminister, IRL
