Eestlasest muslim: leidsin koraanist oma mõtted

Vahetult enne kristlikke suurpühi – jõule – jõudis raamatupoodidesse Eestis ainulaadne „Araabia keele vestmik-sõnastik”, mille autor Kätlin Hommik-Mrabte on sündinud Saaremaal, aga elanud Taanis, Prantsusmaal, Marokos ja Kuveidis. 

Millest tekkis sinu huvi islami vastu?

18aastaselt lõpetasin gümnaasiumi ja läksin Taani lapsehoidjaks. Sel otsusel oli minule eluline tähtsus, sest Taanis saigi alguse minu huvi islami vastu. Maailma religioone uurides olin islami kõrvale jätnud, sest selle kohta levis väga kahtlasi jutte: naisi pekstakse ja hoitakse kodus kinni, neil ei ole mingeid õigusi, on vaid kohustused. Pealegi tundusid „kleitides” habemikud terroristid hirmuäratavad. Taanis sain aga tuttavaks muslimitega, ilma et oleksin nende religioossest kuuluvusest alguses teadlik olnud. Kummalisel kombel tundusid mu sõbrad vähemasti pealtnäha täiesti normaalsed inimesed. See innustas mind ka islamit uurima. Koraanis hakkas värss värsi haaval avanema minu enda mõttemaailm. Kõige muu hulgas leidsin sealt näiteks ka värsid, mis kinnitasid minu arusaama selle kohta, et Jeesus ei ole mitte Jumala poeg, vaid inimene, kelle on Jumal välja valinud oma sõnumi edastamiseks. Pealegi mõistsin: islam langeb kokku minu oma lapsepõlvest pärinevate tunnete ja arusaamadega.

Perekondlikult möödus minu islamiusku astumine tragöödiateta.

Muslimina oli seega arabistka õppimine loogiline jätk eelnenule?

Olles uurinud, omavahel võrrelnud mitmeid koraani tähenduse tõlkeid, sai selgeks, et tõlgete varal ei jõua ma kuigi sügavale. Hakkasin otsima võimalust, kuidas araabia keelt selgeks saada, et oleksin suuteline koraani ning muud islami raudvara originaalis lugema. Siis ütles kursusekaaslane ja parim sõbranna, et tahab minna tagasi Pariisi sotsioloogiaõpinguid jätkama. Aasta varem olime juba kaks semestrit Pariisis õppinud, sedapuhku küll keeltekoolis, et oma Tartu ülikooli prantsuse filoloogia õpingutega paremini hakkama saada. Sooritasime keeletasemeeksami ja saimegi mõlemad sisse – mina Sorbonne’i ülikooli arabistikasse.

Pariisis elades leidsid endale marokolasest mehe, kellega oled abiellunud. Kuidas see juhtus?

Sattusin ühel islami jutulehel juhuslikult rääkima noormehega, kes kohe meeldima hakkas, eriti seetõttu, et ta ei küsinud midagi mu enda kohta. Rääkisime neutraalsel pinnal, rahvusvaheliselt inglise keeles vaid islamist, oma kujutlusest, mis koht peaks islamil meie elus olema. Mina ei teadnud, et tema on marokolane, ei teadnud midagi tema väljanägemise, pere ega alguses isegi mitte vanuse kohta. Tema omakorda ei teadnud, et mina olen eestlanna, seega ei osanud midagi aimata ka minu välimuse kohta. Oli otse palsamiks mu hingele, kui võisin rahulikult teise inimesega juttu ajada, ilma et oleksin pidanud kartma, et minu vastu näidatakse huvi üles vaid välimuse tõttu. Oluline oli vaid see, mida mõtlesin ja tundsin, kuidas seda väljendasin. Jutuajamine oli nii huvitav, et lubasin mõni teine kord tagasi tulla.

Noorusperioodist, mil ma polnud veel muslim, kuid mõistsin, mis põhjusel mehed veidi lahtisemalt riietuvaile naistele tähelepanu pööravad, tekkis mul vastikustunne mõtte vastu, et peaksin olema kellegagi koos või isegi abielluma sellepärast, et olen blondiin, sinisilmne, ilusa taguotsa või ükskõik millise muu kehaosa pärast. Kõik me vananeme. Vanusega kaob meie noorusilu. Mida ma teen mehega, kes mind ilusate säärte pärast kosib, kui ma ei saa neid niisugustena igavesti säilitada?

Sellepärast olin mitu aastat kategooriliselt keeldunud end sidumast. Mõtlesin, mida ta minust teab. Ta ei tunnegi mind, näeb vaid mu siniseid silmi!

See oligi põhjus, miks minu netisõbra, marokolase Mustapha ettevaatlik ettepanek mulle palju rõõmu valmistas ja ma selle ka vastu võtsin. Temaga olin rääkinud, ilma et ta oleks mind näinud. Ta ei teadnud, et olen blond ja sinisilmne, ta teadis vaid minu põhimõtteid ja elufilosoofiat. See oli mees, kelle kõrval rahulikult vananeda.

Kätlin Hommik-Mrabte. ERAKOGU

Välismaalasega abiellumine Kuveidis pole ilmselt kõige lihtsam protseduur?

Esialgu vahetasime pilte. Sõitsin Mustaphale külla Kuveiti, kus ta parasjagu töötas. Kuveidis registreeritakse välismaalaste abielud välisministeeriumis. Seal on selleks otstarbeks kohtunik ja religioossed asjatoimetajad. Kuna aga iga päev on tööl eri kohtunik, saime ka iga päev isesuguse nimekirja pabereist, mida pidime esitama, ja ikka oli midagi puudu. Kõik võttis aega kuus päeva, kuigi esimesel päeval oleks meie ettevõtmine peaaegu õnneks läinud, aga asja ajas untsu minu ausus. Kohtunik küsis minult, kas minu vanemad on kristlased. Kui minu vanemad oleksid kristlased, oleks moslemist mehel islami seaduse kohaselt õigus minuga abielluda. Mina aga vastasin, et minu vanemad ei ole üldse usklikud. Sellisel juhul aga pidin tõestama, et olen ise kas kristlane, juut või muslim. Olin selleks ajaks muslim olnud juba neli aastat, aga paberit mul selle kohta muidugi ei olnud. Koht, kus naistele selline paber antakse, oli tol päeval juba kinni.

Saime edasi-tagasi käia veel mitu päeva. Viimaks jõudis kätte 18. juuli 2010 – meie registreerimispäev. Kõigepealt küsiti minult, kas olen üldse abieluga nõus. Islami seaduse kohaselt on üks abielu alustalasid naise nõusolek. Kui naine nõus ei ole või kui ta hiljem kohtus tunnistab, et teda abieluks sunniti, kaotab abielu automaatselt kehtivuse. Mina olin loomulikult nõus.

Kuna mu isa kohal ei olnud, määrati minu õiguste kaitsjaks üks ametnik, kes tegi tähtsa näo pähe, uurides minult, mida kaasavaraks soovin. Islami abielu on kehtetu ka ilma peigmehelt pruudile makstava kaasavarata. See raha või vara jääb naisele ja kellelgi ei ole õigus seda puutuda. Mina muidugi midagi ei tahtnud, kuid selle peale ütles ametnik: „Midagi peab olema.”

Mõtlesin veidi. „Heakene küll, siis ma tahan, et mu mees mind terve elu igaks hommikupalveks ärataks.” See soov tundus kõigile ametnikele nii naljakas, et ühel neist tulid isegi pisarad suurest naerust silma. „Jah, tõesti, naised on läinud mehele ka koraanivärsside õpetamise eest, kui mehel ei ole olnud muud pakkuda, aga seda kuulen ma küll esimest korda. Kas tahad oma mehe õnnetusse saata? Keegi ei ole võimeline terve elu igal hommikul korralikult palveks tõusma! Küsi parem siis juba suurt hunnikut kulda, seegi on sulle lihtsam anda.”

Lõpuks saime kokkuleppele, et vara, mida soovin, on koraan. 

Pärast Kuveidist lahkumist elasite Marokos, siirdusite lõpuks Eestisse, kus asusid esialgu tööle õpetajana. Hiljem asutasid oma tõlkebüroo. Millest sündis idee vestmiku-sõnastiku väljaandmiseks? 

Kõik sai alguse sellest, et õpetasin Saaremaa ühisgümnaasiumis ja islami kultuurikeskuses Turath araabia keelt. Koostasin sõnavaralehti, kirjutasin teemade kaupa väljendeid jne. Astudes Tartu ülikooli tõlkemagistriõppesse, sain teada, et seal on lõputööks võimalik tavapärase uuriva töö asemel teha ka praktiline töö – tõlge koos analüüsiga või mõni vajalik sõnastik. Minu magistritöö juhendaja lubas mul teha lõpuks araabia keele sõnastiku, sest sellist asja Eestis lihtsalt veel ei olnud. Lõputööd kirjutades mõistsin, et tõeline vestmik-sõnastik on palju töömahukam kui magistritöö, mistõttu kirjutasin magistritöösse selle mõtte, et hiljem pean seda tööd laiendama. Magistriõppe lõpetasin 2013. aasta suvel. Projekti lõpetamiseks läks ligi üheksa aastat.

Vestmikul-sõnastikul on 17 spetsialistist kaasautorit. Mis oli raamatu koostamisel keerulisim?

Keerulisim oli keele valik. Enamik eestlasi ei tea, et araabia kirjakeelt inimesed igapäevaelus ei räägigi. Seega, kuigi koostasin kirjakeele vestmiku, räägitakse sellises keeles vaid televiisoris, loetakse uudiseid, koostatakse kõnesid jne. Kui aga pigem panustada dialektile (ehk keelele, mida inimesed räägivad), tuleks jälle dialekt valida. Araabia keele dialektid võivad omavahel olla sama erinevad kui näiteks eesti ja soome keel või taani ja rootsi keel. Lõpuks otsustasin hammustada eriti suure tüki ja teha vestmik-sõnastik, kus oleks kõrvuti sees nii araabia ühiskirjakeel kui ka dialektid. Magistritööks koostasin materjali ühiskirjakeeles ja Maroko dialektis; Egiptuse ja Süüria dialekt said raamatule lisatud hiljem.

Araabia kirjakeel on põhimõtteliselt 14 sajandit „lukus” olnud. Seda on küll siit ja sealt vastavalt tänapäeva elu vajadustele kohendatud, aga põhimõtteliselt on tegu sama keelega mis 14 sajandit tagasi. Iga eestlane võib nüüd võrdluseks endale ette kujutada, mitu sajandit meie eesti keelt on kirjutatud ja kui palju tänapäevane eesti kirjakeel erineb näiteks sellest algsest, mille grammatikat kunagi koostama hakati. Hakkame itsitama isegi sada aastat vana eestikeelset teksti lugedes.

Kui lihtne on eestlasel araabia keelt omandada?

Araabia tähtede selgeks saamine on vaid paari nädala töö. Araabia keele grammatika on imelihtne. Näiteks on meil 14 käänet, araablastel kolm. Araabia keel on kaupmeeste keel, st 1+1 on alati 2, mitte kunagi 2,5 või 3. Reeglid on lihtsad ja loogilised, erandeid on vähe.

Araabia keel on maailma üks kõige rikkama sõnavaraga keeli – õpid ja õpid, aga ikka on tunne, et tead vaid väikest osa tohutust hulgast. Igapäevaelus aga ei olegi vaja kõiki sõnu või isegi sõnatüvesid tunda.

Kui keegi sinu raamatu soetab, kuidas peaks ta sellele lähenema?

Kõik oleneb sellest, mis eesmärgil tahab inimene keelt õppida. Väike ajalooline, kultuuriline ja lingvistilis-ajalooline sissejuhatus tuleb alati kasuks. Seejärel võib konkreetses keeleõppes keskenduda juba konkreetsele eesmärgile. Näiteks kui õppija eesmärk on Egiptuses turismireisil olles kohalikega suhelda, peaks ta keskenduma vestmiku-sõnastiku Egiptuse dialekti osale. Kui õppija eesmärk on hakata tugiisikuks Eesti süürlastest pagulastele, tuleks tal pigem keskenduda Süüria dialektile. Kui õppija soovib aga lugeda koraani, klassikalist araabia kirjandust või tänapäevast araabia kirjasõna (näiteks araabiakeelseid uudiseid internetiavarustes), peaks ta alustama tähtede õppimisest ja keskenduma araabia kirjakeelele.

Eestlased, kes pole araablaste, islamiusulistega kokku puutunud, arvavad, et araablased on lärmakad, kauplevad kõige ja kõigiga, suruvad peale oma religiooni, tahavad tulla Euroopasse, et hea elu peale saada. Palun tõesta mulle, et see nii ei ole.

Ma ei kujuta küll ette, milline see tõestus peaks olema. Araablased on kindlasti lärmakamad kui eestlased. Nad ei ole aga kindlasti mitte lärmakamad kui prantslased, itaallased, venelased… Eestlane hoiab oma emotsiooni enda sees; seetõttu on ehk meil ka rohkem stressi, depressiooni ja muid tänapäeva haigusi.

Ma ei usu, et araablased suruksid oma religiooni peale rohkem kui ükskõik mis teine rahvas. Ka ateistide hulgas on inimesi, kes leiavad, et nad peavad kogu maailmale selgeks tegema, et just nende veendumused on parimad ja need „õiged”. See ei olene kuidagi rahvusest ega usust, see oleneb pigem üksikisiku iseloomust ja egost. Sa ei kujuta ette, kui palju on meil rahvuskaaslasi, kes peavad vajalikuks mulle kirjutada, et mind „päästa”, mulle selgeks tehes, milline ajudeta kana ma ikka olen, et ma Jumalasse usun. Iga kord, kui mõni selline mulle jälle kirjutab, muigan omaette ja mõtlen, et huvitav, millisele osale tema egost on minu veenmine vajalik ja miks küll.

Kogu maailm tahab tulla Euroopasse hea elu peale. Immigrandid on Euroopasse tööle tulnud juba mitmete ja mitmete põlvkondade vältel. Eestile on see midagi suhteliselt uut. Näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa on aga pärast laastavat Teist maailmasõda just tänu immigrantidest tööjõule üles ehitatud. Loomulikult on loodreid ja ärakasutajaid, aga kui iga immigrant oleks vereimeja, oleks Euroopa juba ammu põhjas. 

Kuidas teha Lähis-Idast sisserännanute lõimumine lihtsamaks?

Immigrantide lõimumise esimene võti on kindlasti keel. Eesti riik peaks seisma selle eest, et iga inimene, kes Eestisse tuleb ja siin elada soovib, õpiks ära meie keele vähemalt B2 tasemel. See ei peaks olema kuidagi soovituslik, vaid seadusega määratud kohustus.

Teine väga oluline aspekt on see, et lõimumiseks peaksid immigrandid end tundma vajalikuna, osana oma uuest ühiskonnast. Praktika on näidanud, et nad on äärmiselt tänulikud iga võimaluse üle midagi n-ö tagasi anda, olgu selleks siis vabatahtlik töö nende elupiirkonna vaestele kohalikele toidu keetmisel ja jagamisel, problemaatilistest kodudest pärit noortele ürituste korraldamisel vmt.

Mida oleks eestlasel araablasele õpetada ja vastupidi?

Parim, mida eestlased araablastele õpetada saavad – täpsus. See on meil veres, araablased ise on aga rohkem loomulikult kulgejad ja ajataju on neil hoopis teistsugune. Araablased saaksid eestlastele õpetada seda, et kui oled andnud endast parima, siis pole eriti otstarbekas lõputult muretseda, mis saab. Kui oled juba endast kõik andnud, on edasine muretsemine vaid kahjuks ja kasu sellest pole.

Viis lauset araabia maailmast pärit inimesele, kes tuleb elama Eestisse. Viis lauset eestlasele, kes kolib araabia maadesse elama. Viis lauset eestlasele, kelle kodumaale tuuakse pagulased. Viis lauset turistile, kes väisab araabia maid.

Araabia maailmast pärit inimesele, kes tuleb elama Eestisse:

– Ära jää hiljaks!

– Ära žestikuleeri ega räägi valjul häälel avalikus kohas!

– Ära istu ühissõidukis eestlase kõrvale, kui on vabu kohti. Ära seisa eestlasele liiga lähedal ega patsuta teda õlale, suudle teda põsele jne, kui ta ise seda ei tee.

– Ära arva, et kõik eestlased on kurjad, kui nad tänaval sulle ei naerata – väline ja sisemine eestlane võivad erineda nagu öö ja päev.

– Ära käi üle muru, ära jookse punase tulega üle tee, ära pargi kollasel joonel või keelualas!

Eestlasele, kes kolib araabia maadesse elama:

– Aeg on suhteline mõiste.

– Perekond on elu alustala.

– Araablased mõtlevad valjusti (st kui nad räägivad plaanist, siis ei pruugi olla tegemist kindla plaaniga, vaid alles plaani valjusti läbimõtlemisega).

– Tasuta lõunad on olemas – naudi!

– Oled hädas – ava suu ja sind aidatakse.

Eestlasele, kelle kodumaale tuuakse pagulased:

– Pagulane on inimene, kes on sunnitud olnud oma koduriigist lahkuma, sest seal käib sõda; pagulane ei ole vereimeja, kes tuleb siia eesmärgiga meie ühiskonda ja kultuuri hävitada.

– Eestlased on ise olnud pagulased, eestlased on ise olnud kannatajad; kas see ei ole meile midagi moraalses mõttes õpetanud?

– Vingumisest ja tõrvikutest pole kasu; konstruktiivne kriitika ja kaasamõtlemine on asjad, mis viivad edasi.

– Mõtleme, mida oleme siiani lõimumispoliitikas valesti teinud, et see pole aastakümneid tulemusi andnud; mis halvasti, see uuesti!

– Eestlasel on geneetiliselt sisse kodeeritud oskus ka s…ast saia teha; kuidas saaksime pagulasi lõimida nii, et nad täidaksid meie ühiskonna tühimikud?

Turistile, kes väisab araabia maid:

– Kauple! Kauplemisrõõm on araablasest kaupmehele peaaegu sama oluline kui müümine.

– Kui soovid näha külastatava riigi tõelist rahvast ja kultuuri, väldi turismipiirkondi.

– Väldi kontakti kohalike vastassugupoole esindajatega, kui nad just ise viisakalt kontakti ei astu.

– Kui kohalikud külla kutsuvad, väldi nende isikliku vara kiitmist – viisakas araablane võib ära kinkida kõik, mis ta külalisele meeldib.

– Enamikus araabia riikides on alkohol küll ühel või teisel viisil saadaval, kuid purjus peaga avalikus kohas liikumist peetakse väga ebaeetiliseks.

Kätlin Hommik-Mrabte

Haridus:

Saaremaa ühisgümnaasiumi keelteklass

Sorbonne – arabistika

Tartu ülikool – romanistika (prantsuse keel)

Tartu ülikool – tõlkemagister, kirjalik tõlge (prantsuse ja inglise keel).

Varem avaldatud teosed: 

„Minu Maroko” (2010), „Kes tegi maailma” (2015)