Ann Mari Anupõld. URMAS LAURI
See, kuidas loomadesse suhtutakse, mis staatus on neil ühiskonnas ja kuidas neid peetakse, oleneb suuresti riigist, rahvusest ja ususuunitlusest. Nii nagu paljude muude asjadega, on ameeriklastel ka loomapidamine tihtilugu tunduvalt ekstreemsem kui mujal maailmas.
Tihtipeale on inimesed murelikud, kas koertel piisab linnas liikumisruumi ning kas loomale selline keskkond ka sobib. Kuidas aga kujutaksite ette enda elu koos koeraga New Yorgis? Võrdlemisi kitsa ruumi peale on kokku trügitud 8,5 miljonit inimest. Sealse terviseameti andmeil on ka vähemalt 500 000 koera. Kogu see kahe- ja neljajalgsete seltskond elab ja hingab aga umbes Hiiumaa-suuruse maalapi peal. Kuigi võiks eeldada, et linnades peetakse rohkem taskukoeri, tõestab tänavapilt midagi muud. Chihuahuast kuni gogini on seal esindatud kõik tõud. Rohealad on aga piiratud ja koeraomanik leiab ennast esialgu vastamisi suure hunniku seaduste ja keeldudega, mis reguleerivad üsna täpselt, kus ja millal üldse üks koer liikuda tohib ning millisel erakorralisel ja haruldasel juhtumil võib inimene koera ka rihma otsast lahti lasta.
Tihtilugu on tulemuseks frustreeritud, hüperaktiivsed ja käitumishäiretega lemmikud, kes suunavad kogu oma ülearuse energia ja stressi kodumajapidamise hävitamisele või inimeste ja teiste loomadega tüli norimisele. See on aga hea leid koera treeneritele, keda tundub olevat ses linnas sama palju nagu metsas seeni pärast vihma. Lausa lõpmatu on otsingutulemuste nimekiri koerte jõusaalidest ja treeninguruumidest, koera käitumisnõustajaist, masseerijaist ja iluhooldajaist. Klassikaliste koeraspordialade kõrval tehakse Mukile ja Rokile vajadusel ka venitusi, jooksulindil võhmatrenni ja basseinis ujumist. Tänavad kubisevad seal koerajalutajaist. Väikesed inimkujukesed, kelle käte otsast hargneb tihe rihmarägastik. Rihmade teises otsas ripub mitmes suuruses koeri vahel nii palju, et on täiesti hämmastav, kuidas see inimene üldse suudab püsti püsida. Pooletunnise n-ö grupi jalutamise eest maksavad kliendid keskmiselt 20 eurot. See teeb juba vägagi kaaluka tunnipalga.
Kujutage endale midagi eriskummalist ette, mida võiks keegi oma koeraga teha. Võite kindel olla, et ameeriklased on selle juba ammu teinud. Olgu need siis koerte halloween’ikostüümid või lossikujulised koerakuudid. Ainult koerte iluoperatsioonide vallas pidid lõunakorealased nad siiski üle trumpama.
Muide, kas teate, mis on Ameerikas kõige populaarsem koeratõug? Vastus tuli mulle üllatusena, sest esialgu tulid meelde ikka kuulsate ameeriklaste koerad. Näiteks on president Barack Obamal kaks portugali veekoera, Bo ja Sunny. Paris Hiltoni käevangus ilutses aastaid chihuahua Tinkerbell. Brad Pitti aga võib näha jalutamas oma inglise buldogi Jackiga. Kõige populaarsemate koerte nimekirja juhib aga hoopis labrador juba viimased 20 aastat. Teisel positsioonil on saksa lambakoer ja kolmandana tuleb kuldne retriiver. Seega juhivad peamiselt suured koeratõud.
Ka oma eluteekonna lõpus võib ennast Ameerika koduloom leida üllatuse eest. Nimelt siis, kui armastav omanik otsustab võtta lemmikult rakumaterjali, et teda siis pärast tema surma jälle ellu äratada kloonina. Lammas Dolly sündis aastal 1996 ja oli esimene kloonitud imetaja. Vaid 8 aastat hiljem, aastal 2004, tehti juba esimene kaubanduslikult kloonitud loom. Tegemist oli Little Nicky nimelise kassiga, kelle „taaselustamiseks” oli omanik nõus maksma 50 000 dollarit. Firmad nimedega Best Friends Again (ingl – parimad sõbrad taas) või My Friend Again (minu sõber taas) üritavad jätkata kloonimise turustamist Ameerika loomaomanikele. Nõudlust jätkub. Koduloomad on tänapäeval rohkem kui lihtsalt neljajalgsed saatjad. Nad on pereliikmed, sõbrad ja mõnele inimesele lausa laste eest. Pärast 10–15 aastat kestnud ühist eluteed on lahkumine raske. Siiski on kloonimise tulemused üldjuhul küllaltki kesised. Välimuse poolest on kloonitud järglane eellasele küllaltki lähedane. Hoopis keerulisemad on lood aga iseloomuga. Seda mõjutab peale geneetika ka väga palju looma keskkond ning kogemused, mida ta eri eluetappide jooksul saab. Omanikele jääb seega vaid lohutus, et uues loomas elab üks osake vanast loomast edasi.
