0

Eugen Veges: tootmisettevõtete lahkumislainet saab ohjata

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Eugen Veges.

Kui vesi liigub sügavamatesse kihtidesse, siis globaalsetest turgudest sõltuv tootmistegevus sobivasse majandamise keskkonda. See on põhjuseks, miks Eestis tegutsevad tootmisettevõtted on hakanud deklareerima tootmistegevuse  koomale tõmbamisest. Eesti tootmiskeskkond pole enam see, mis oli aastaid tagasi, kirjutab Eugen Veges.

Eugen VegesNädalaid tagasi teatas Viru Keemia Grupp 500 töötaja koondamiskavast. Seejärel teatas Liviko oma koondamiskavast ja ülejäänud töötajate osalisele tööajale üleviimisest. Suvel Haapsalu tehase sulgenud PKC kontsern avalikustas 613 töötaja koondamiskava ja tootmise Leetu ja Venemaale viimise.

Midagi ette võtmata sellistel teadetel lõppu ei tule. Kuid isegi kui tuleks, siis võiks ka toodud näidetele tuginedes Eestis viljelevale poliitilisele tegevusel puuduliku hinde panna.

Valitsusliikmed lohutavad üldsust, et tootmisettevõtetes töökohtade kadumise järel tekkivad huvitavamad ja kõrgema palgalisemad töökohad, kuid öeldul puudub kate. Kui kõrgepalgalised töökohad pole seni tekkinud, siis miks peaksid need nüüd tekkima? Töökäte puudusele viitamine pole põhjendatud, kuna kõrgema palgaga töötajate värbamine pole keeruline. 

Ükskõiksust näitavad üles ka seadusandliku võimu esindajad. Ajal, mil tootmisevõtted deklareerivad koondamistest, vaidlevad riigikogulased oma lemmikloomade Toompeale lubamise või mitte lubamise üle, muretsevad omasooliste ihade rahuldamise pärast, tegelevad üldsusele ebaoluliste küsimusega.  

Ettevõtlusmaastikul toimuva pärast tuleks majanduskeskkonna parandamise võimalusi otsida, rahvasaadikud elavad teises maailmas ega taju olukorra tõsidust. Tootmistegevus eeldab suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Tootmisettevõtetes tegevjuhi ameteid pidanuna mõistan väga hästi, miks Eestisse investeerida ei juleta. Investeeringute (tootmisvahenditesse) tasuvusaeg on ca seitse aastat. Müügimahud pole garanteeritud. Kui siis veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses (Eestis nii on), siis pole rahavooge võimalik prognoosida, mõistlikum on tootmistegevust koomale tõmmata ja stabiilsemasse keskkonda kolida. 

Vabaturumajanduse keskkond inflatsioonitasemest kiiremate hindade tõstmisega ei lepi. Eestis tootmistegevuse omahind kasvab sellest aga kiiremini. Ettevõtetele pannakse uusi kohustusi, riiklikult mõjutatav palgasurve (miinimumpalk, töölepinguseadus, riigiasutuste palgapoliitika jmt), kütuseaktsiiside ja teiste maksude kergitamised kasvatavad omahindasid. Sellest probleemid algavadki.

Majanduskasvu saavutab ka tootmissektori koomale tõmbamisega, kuid SKT kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja teistes riigieelarvest finantseeritavates valdkondades ei kompenseeri tagasilööke tootmissektoris.  Ärgem loogem illusioone, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Ei lähe. 

Kostub väiteid, et Eestis makstavate madalate töötasude põhjuseks on kesine efektiivsus ning sellistel ettevõtetel ei saagi tulevikku olla. Nii see pole. Finantsdirektorina Norra ettevõttes kogesin, et sama tööjõukulu juures jäi nende inimesele eestlastest kümnendiku enam palgaraha. Tegemist pole efektiivsuse, vaid maksusüsteemi tulemiga. Neile, kes vahendustegevusest madalamaid palgatasemeid seostavad allhankega ütlen, et allhangetes pole midagi halba. Nende võitmise üle tuleb uhkust tunda (soovijatest pole ju puudust).

Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt enda patenteeritud toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad. Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda. Eesti ühe valdkonna ettevõtted sattuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa kaubandusketi varustamisega raskustesse.

Eesti on ja jääb allhanke maaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat selles näha pole põhjust. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu ja seaduskeskkond. Eesti probleemiks pole mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, struktuurifondid, riigihanked) ja monopoolsus ettevõtluses. Ka struktuurifondide ümberjagatavad vahendid nõrgestavad konkurentsi, innustavad kergelt saadud raha nimel ebaolulise tegevusega tegelema. 

Ühiskonnas toimuvad küll maksuteemalised debatid, kuid neis räägitakse üksteisest mööda. Ühed (ettevõtjad) räägivad aiast, teised (poliitikud) aia august, nii pole asjas selgusele võimalik jõuda. Eesti maksusüsteem pole nii lihtne, kui seda väidetakse. Meie maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja poolt kontrollitavad (maksta tuleb ka siis kui puudub sissetulek või satutakse raskustesse). 

Osad analüüsid (need, mis arvestavad ka varjatud maksustamist) kinnitavad, et eestlaste maksustamine pole madal. Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime mõista, et kohalik ettevõtlus ei jõua nii kulukat riiki üleval pidada. Meie maksusüsteem vajab lahti arutamist ja läbipaistvaks tegemist.

Turg toimib konkurentsil. Tootmisettevõtete Eestist lahkumisega ei tasu leppida. Tendentse saab murda – stabiilne seaduskeskkond ja selgus maksustamises julgustaksid Eestisse investeerima ja ära kolimise mõtteid üle kaaluma panema.

Eugen Veges

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz