OTT VALLIK
Lääne Elu sai tunni ajaga kontakti Hanila valla maaomanikega, keda on keskkonnaamet tulemusteta püüdnud tabada eelmise aasta detsembri keskpaigast.
1. veebruaril avaldas keskkonnaamet Postimehes teate maaomanike nimedega, kes ei ole kätte saanud eelmise aasta detsembris saadetud teadet selle kohta, et Hanila vallas asuval Puhtu–Laelatu looduskaitsealal kehtestatakse uued reeglid. Maaomanikele on see info oluline, sest uue korra kohaselt jääb osa kinnistuid karmimate piirangutega sihtkaitsevööndisse.
Et kõik eramaade omanikud pole keskkonnaameti teadet algatatud eelnõu kohta kätte saanud, selgus juba 14. jaanuaril, mil keskkonnaametnikud Hanilas eelnõu tutvustamas käisid. Veidi rohkem kui sajale maaomanikule saadeti tähitud kiri ja aadressid võeti selleks rahvastikuregistrist, nagu seadus ette näeb.
Jaanuari lõpuks tagastas postifirma Omniva keskkonnaametile neliteist kirja, mis pole adressaadile kätte jõudnud, ja kaheksa kohta puudub info, kas kiri on kätte saadud. Peamiselt on infosulus inimesed, kes Hanila vallas alaliselt ei ela. Kui omanik tema kinnistut puudutavaist uutest kitsendustest aga enne 16. veebruari teada ei saa ega vastu vaidle, arvestab amet, et maaomanikul „vastuväited puuduvad”.
Keskkonnaamet avaldas sel esmaspäeval Postimehes, riigi suurima tiraažiga ajalehes kuulutuse, milles loetles teate mitte kätte saanud inimeste nimed. Selle kuulutuse avaldamise loeb seadus võrdseks teate kätte saamisega. Kui palju Postimehe lugejad seda kuulutust aga tegelikult tähele panid?
Internet on imeline
Kuigi riigiasutustel ei ole kohustust tähitud kirjale lisaks ka e-kiri saata, tegi keskkonnaamet seda siiski. E-kiri läks teele aga ainult neile, kes on ise oma e-posti aadressi keskkonnaametile andnud, mis tähendab, et osa maaomanikke ei teadnud endiselt, et neile kuuluvale kinnistule võidakse lisapiirangud seada. Absurdimaiguliseks teeb asja, et internetiajastul on inimeste kontaktandmed vaid paari kliki kaugusel igaühest, kes tõesti tahab otsitavat leida.
Siinkirjutaja sisestas mõned Postimehes avaldatud nimed Google’i otsingusse ja saatis neile e-kirja või SMSi. Esimene vastus ei lasknud end kaua oodata. „Ei ole ma mingit kirja saanud, aga hea teada. Suur tänu teavitamast! Kui 16. veebruar, siis jõuab ehk tutvuda!” kirjutas Urmas Aunin, IRLi liige, kelle kontaktandmed on erakonna kodulehel.
Juba samal päeval saadab Aunin e-kirja keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni kaitse planeerimise spetsialistile Elle Puurmannile ja saab vastuse, et keskkonnaamet saatis talle kirja 18. detsembril ja 5. jaanuaril on tulnud keskkonnaametile teade, et adressaati pole kätte saadud. Märgitud aadress oli õige. „Kummaline, sest meil on keegi alati sellel aadressil olemas, aga eks Omniva teab, kuidas ta postiteenust osutab,” kommenteeris seepeale Aunin.
Üks tabamatuid maaomanikke on tuntud investor ja ärimees Indrek Kasela. Ta reageerib sõnumile tunni ajaga. „Mis mure on sellega [kinnistuga]?” pärib Kasela ja saab seepeale ajakirjanikult e-kirja selgitustega.
Alar Lillemägi, kelle suvekodust Pivarootsis kirjutas ajakiri Maakodu eelmisel sügisel pika loo, ütleb, et talle tuli küll teade tähitud kirja kohta, aga kui ta postkontorisse sellele järele läks, selgus, et see on mingil põhjusel tähtajast varem saatjale tagastatud.
Ka Eesti Diplomaatide Kooli direktor Ekke Nõmm vastab vaatamata sellele, et on välisriigis tööreisil, Lääne Elu e-kirjale vähem kui tunni ajaga. „Tänud. Tähitud (ega muud) kirja pole saanud.”
Veel üks maaomanik, kes oma nime avalikustamist ei soovinud, vastab: „Tänan, et võtsite vaevaks mind üles otsida ja teavitada uuest kaitse-eeskirjast. Ma tõepoolest ei ole saanud tähitud kirja. Ma ei oska arvata, miks kiri minuni ei ole jõudnud,” kirjutab ja lisab, et kui kasutati rahvastikuregistri andmeid, siis ei saanudki kiri kohale jõuda, sest sellel aadressil ta enam ei ela.
Andmed on, aga ei kasutata
„Riigil on kõik andmebaasid olemas! Kui maksuametil on vaja keegi kätte saada, siis sellega küll probleemi pole. Miks riik oma kogutud andmeid siis ei kasuta?” tekkis Hanila inimestel jaanuaris toimunud kohtumisel küsimus.
Keskkonnaametist selgitati Lääne Elule, et „teised alternatiivsed kontaktandmete kogud ja neis olevate andmete kasutamine ja kaitsmine on hulga probleemide allikas”.
Keskkonnaameti sisekommunikatsiooni peaspetsialist Maiki Lipand lisas, et ka veebipõhiseid otsingumootoreid keskkonnaamet üldjuhul ei kasuta. „Need võivad kajastada samanimelisi isikuid, kellel seos kaitseala maaomandiga puudub. Seda võimalust kasutame vaid äärmuslikul juhul.”
Amet pani maaomanikele südamele, et riiklikes registrites oleks õige aadress. Reaalsus on aga see, et kaalukas hulk inimesi ei ela alaliselt kohas, mis registris kirjas. Põhjusi on mitu – mõned elavad kuude viisi hoopis maakodus ja väga paljud üüripinnal, mida rahvastikuregistrisse kandma ei kiputa, sest tegemist on ajutise elukohaga. Samuti on selleks vaja korteriomaniku nõusolekut.
Niisiis pole lootust, et e-riigi saadetud paberkirjad alati ja õigel ajal adressaadile kätte jõuavad.
Kadunud maaomanikud
Keskkonnaameti teatel tagastas Omniva kirjad, mille oleks pidanud saama need inimesed:
Ellen Aunin, Urmas Aunin, Indrek Kasela, Priidik Vesker, Romola Vesker, Ülle Lahe, Alar Lillemägi, Ekke Nõmm, Linnart Laimets, Piret Aava, Uno Linnuste, Heldur Küket, Jaan Tamm, OÜ Prado.
Keskkonnaamet ei tea, kas need inimesed on kirja kätte saanud:
Kersti Täht, Mart Vesker, Robert Douglas Utter, Constance Pritchet Kilgore, Andri Vatsfeldt, Alver Laine, Martin Lahe ja Piret Aava.
