Aidi Vallik: Väärtuste vastuolud viisid IRLi langusse

IRLi katseid end reitingumülkast juukseid pidi välja tirida nagu parun von Münchhausen on lõbustav, aga natuke õudne jälgida.

IRLi reitingu järjekindlal langusel on põhjused, kuigi need pole selged ega ühesed. Kindlasti ei saa asi seista ainult erakonda aastate jooksul väristanud skandaalides. Skandaalidest, isegi suuremaist, on suhteliselt terve nahaga läbi käinud ka meie jõulisimad erakonnad. Samuti ei pruugi asi olla valitsuste koosseisus tehtud ebapopulaarseil otsustel – neid on teinud ju teisedki erakonnad, kaotamata seejuures oma valijaid. Võib-olla pole selle erakonna poliitikud inimestele arusaadavad ega sümpaatsed? Pink on osutunud lühikeseks? Puudub karismaatiline juht, kes oleks võimeline masse innustama ja kaasa tõmbama?

Jah, kindlasti. Kuid mitte ainult, sest selliseid probleeme tuleb ette teistelgi. IRLi puhul liitub see kõik lihtsalt veel ühe üldisema probleemiga. See on selge kontseptsiooni ja maailmavaate puudumine. Minu meelest aga hõlmab kogu sündroomi diagnostika selle põhilise haiguse kõrval ka neid teisi, eespool loetletud lisanakkusi, mis terve immuunsüsteemi korral erakonnale olulist ohtu ei kujuta, kuid peamise probleemi poolt nõrgestatud organismi võib see komplekt viia hääbumise äärele.

Et erakond võitleb, on ju näha ja aru saada. Projekt „Isamaa 2.0” ja erakonna retoorika praeguste ühiskondlike valuküsimuste kohapealt on naljakalt vastukäivad. Ometi kannavad need läbinähtavalt sama eesmärki: hakata valijaile jälle rohkem meeldima. Aga umbes-täpselt samamoodi, nagu valitseb järjekindlusetus oma ühiskondlikes ja moraalseis väärtushinnanguis, ei tundu siin olevat defineeritud ka see, millistele sotsiaalsetele rühmadele tahetakse läheneda, kelle väärtusi esindada, kelle huve kaitsta.

Avalik arvamus Eestis on praegu ju üsna polariseerunud kahe väga põhimõttelise umbsõlme ümber: esiteks meie pagulaspoliitika, ja teiseks ikka kooseluseadus. Või õigemini nüüd juba need rakendussätted, millega ei saada ega saada ühele poole. Miks ei saada, see on ju ka täitsa mõistetav. Kui meeldida ühele, siis ei meeldi sa teisele, ja äkki kaotad oma valijad hoopis, sest kust sina tead, kummast leerist nad sul on, kui su enda maailmapilt pole selge ja avalikkuse ees lahti defineeritud.

Väärtuste vastuolud näivad IRLi olevat saatnud juba aastaid, isegi kahe erakonna ühinemisest alates. Noortest liberaalsetest lõvidest ja konservatiivsest rahvuslusest ei saanud head liitu, vaid see kujunes justkui vanatüdrukust rahvatantsumemme ja noore vabameelse majandustudengi kummaliseks abieluks, milles enesekindlalt domineeris noorem ja jõulisem partner, kuni memmekese sukasäär ehk moraalne ja poliitiline kapital lõpuks tühjaks oli ammutatud, ja seejärel selgus, et ka noorte lõvide tarmukad teod eriti avalikkuse heakskiitu ei pälvinud. Noh ja tõesti: mis edasi?

Edasi ei olegi ju kerge, eriti kui endalegi pole selge, mis suunas, kuidas ja kuhu. Ja kui ühest küljest tahetakse meeldida konservatiivsemate vaadetega inimestele, teisalt aga moodsaile isemõtlejaile. Kardan väga, et too konservatiivsem osa pelgab valida IRLi tormakat majandus- ja sotsiaalpoliitikat, samuti paneb pahaks erakonna minevikus aset leidnud näotuid skandaale. Too teine tiib aga ei suuda mõista, miks IRL 21. sajandi Euroopas nii loomulikku kooseluseadust põhimõtteliselt tõrjub. Seis on keeruline, sest küsitluste tulemused näitavad nii kooseluseaduse pooldajate kui ka vastaste jagunemist peaaegu üks ühele. Umbes sama lugu on pagulaspoliitikaga.

On aru saada, et IRL ei taha neis asjus teha selget, konkreetset panust ja püüab endiselt naeratada nii pea kui ka peega. Maailmapoliitika ajalugu aga kipub näitama, et jätkusuutlik see laveerimine pigem ei ole. Võitjad on enamasti need, kellel on selge sõnum, defineeritud väärtused ja teatud kindlad sotsiaalsed grupid adressaadiks.

Kelle me aga Eestist sellisena eest leiame?

Õige.

Aidi Vallik, kolumnist