Aare Karolin. Foto: Arvo Tarmula
Korduvalt on küsitud, miks tegime oma veinibaari Haapsallu, mitte Tallinna või mujale, ja kuidas olen Haapsaluga seotud.
Ei olegi seotud. Elame ikka Tallinnas edasi, kuid tööd teen kuurortlinnas. Lihtsalt meeldib. Tean neid, kes väidavad, et väikelinn on igav, pole seal midagi teha. Eks igavus ja tegemine olene paljuski inimesest enesest ning tema ootustest. On vaja oma mugavuse piir ületada ja siis tundub, et oledki suure osa oma elust elanud, et end teostada. Mõistagi aitavad kaasa hobid, juhused ja sõbrad. Mõned otsused tulevad emotsioonide ajel, st vahel pole algus pikalt planeeritud. Elu ja tegemised loksuvad paika, sest piisab asjast huvitatud inimesi, kes ootavad just õiget hetke, millal pakkuda lahendust algul veidi utoopilisena tundunud uitmõttele.
Meile sai kindlasti määravaks asukoht. Esimest korda maja vaatamas käies detsembris niiskes ja pimedas linnas tekkis selge pilt, kuidas võiks teha vinoteegi just Haapsalu vanalinna. Meeldisid suured aknad, kust saab tänaval toimuvat uudistada, mitte liiga suured ruumid. Edasi kujunes tegevus kiiresti, sest on kogemused, mõtted selged. Muidugi poleks ma seda üksinda suutnud ette võtta, kuid milleks on siis pere, sõbrad ja tuttavad, kes igaüks omal moel toetasid meie algatust. Ametiasutustega koostöö sujus samuti meeldivalt ja kiiresti ning nii avatigi vinoteek 3. juunil 2015 vahetult enne veinipäevi.
Tõsi, et Eestis on suuremaid linnu kui kuurortlinn Haapsalu. Kas siis asi on suuruses? Suurtes linnades on suured rahad, kuid asjaajamised samuti keerukamad. Olen elanud ka Euroopa suurlinnades, kuid neiski on pigem võlunud kohad, kus saad aimu kohalikust elustiilist. Haapsalu on mugavussõidu kaugusel Tallinnast. Kui olin noorem, sai vahel Haapsalus lõunatamas käidud või Aafrika ööklubis meelt lahutamas. Ei, ma ei sõida iga päev Tallinnast Haapsalusse tööle. Tulen ja olen just nii pikalt, kui on vaja. Vahel isegi kauem.
Haapsalu on Eesti veinipealinn ja kuhu siis veel vinoteek teha. Haapsaluga seob mind seegi, et mitmel aastal on siin tehtud lahja ja kange alkoholi koolitusi, et inimestel oleks veidi aimu, mida nad tarbivad. Mitmel aastal järjest olen olnud Maalehe koduveinikonkursil kohtunik ning mitmed Haapsalu teenindus- ja müügikohad on saanud minu joogikoolitusi. Praegu ei pea ootama, millal jälle uued veinipäevad tulevad, sest oleme kogu aeg olemas.
Haapsalus on olulised inimesed. Huvitavad, omanäolised. Haapsalus voolab aeg rahulikult. Pole sellist kiirustamist kui suurtes linnades. Igaühel on oma tempo, kuigi nad väidavad, et neil on „kole kiire”. Tallinnast kord nädalas Haapsalusse jõudes tunnen, kuidas meelt valdab meeldiv rahu ja vahel üllatav õnnetunne. Umbes selline, kui olin väike jõmpsikas ja jõudsin maale vanaema juurde.
Haapsalu linn on nagu ennast leidnud täiskasvanud inimene. Kiired ja vihased on teistes linnades, kus on pikad liivarannad, arvukalt ööklubisid, kus ennast ranna-päikeses ärapõletanud suvitajad teevad hommikutundideni tegusid, et ennast näidata ja teised neid vaataksid. Haapsalu on tore koht just neile, kes elavad ja naudivad oma elu. Lastega pered, täisealised otsijad, üksinda uitajad. Pereinimesed, kes askeldavad ja kellele toovad igapäevaellu vaheldust linnas toimuvad arvukad üritused. Need toredad inimesed, kes huvituvad ja tahavad osa saada naudinguist. See aga pole mitte ainult vein, vaid toit, muusika, kunst, mereõhk, päikesetõusud ja loojangud, tore suhtlemine või omaette nokitsemine. Just need õnnelikud või vahel ka nukrad inimesed on meie kliendid.
Kord hiljuti bussiga Haapsalust Tallinna tagasi tulles kogesin, et autoga otsejoones sõites pole ma kunagi märganud mõndagi ilusat ja toredat kohta, mis jäävad teele kahe linna vahel. Väikesed kohad, kus tänavad on puhtad, muru pügatud, lilleklumbid aedades. Mõnel puul talveõunad. Inimesed bussis olid toredad, südamlikud ja puhtad. Tallinnas Vana-Laagri peatuses väljudes ja linnaliinibussi sisenedes tabas mind suurema linna reaalsus. Vaatasin igatsusega tagasi ja Haapsalu suunal loojus päike.
Ma teen siin filme…
Karuotile: Kui leiad, et midagi pole, ole mees ja tee ise ära…..
sex shopi ka pole…
Jalutasin.jah eile ka läbi linna…üle ühe ustel sildid et kevadeni suletud…
Ei maksa Karuotile pahaks panna, las mõurab. Kui inimene on iseendale nii vastik, siis on ka kõik muu talle vastik, sinna pole midagi parata.
Veinikaupmehele edu, teeninduskultuuri osas on tal küll tublisti arenguruumi (küll ta ise teab üht eelmise suve juhtumit)
Karuott pole vist mitu aastat vanalinnas käinud. Viimastel aastatel on hulk hooneid seal uue näo saanud ja järjest tuleb neid juurde. Isegi endine hotell St Peterburg Raekoja platsis on nüüd tellingutes.
Karuott, kas sul hakkab süda kohe läikima, kui keegi Haapsalust midagi ilusat leiab…või et elu ei olegi ainult üks suur hädaorg?
Haapsalu EURAABIA päälinnaks…vot sinna ta kõlbaks.hästi…
Issver, küll need mesilased on teise kurjaks ajanud.
Aga hea artikkel oli. Kahjuks ise veinist ei hooli.
Teil pole isegi turgu…
haapsalu kannatab välja võrdluse lihulaga…samasugused urkad…