0

Ann Mari Anupõld: kolumnisti raske põli

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst 3  f Tõnis KrikkNatuke vähem kui aasta on möödunud sellest, mil ilmus minu esimene kolumn Lääne Elus. Pealkirja „Imeline esimene aasta” all rääkisin sellest, kuidas pärast üleskasvamist ja õpinguid välismaal lõpuks Eestisse tagasi jõudsin, mis emotsioonid ning elamused mind esimesel imetabasel tööaastal valdasid. 12 kuuga on valminud 38 lühikest lugu. Olen üritanud päevikut pidada, et ükski hea jutumaterjal minu igapäevastest seiklustest ja juhtumitest kaduma ei läheks, ja sellest sama kiiresti loobunud. Olen üritanud ette plaanida, mis teemadest mis aegadel kirjutama peaks, ja leidnud ennast siiski iga kord võrdlemisi viimasel hetkel ja tunnete ajendil oma tekste komponeerimas. Nii nagu igasugu kunstilisel loomingul, on ka kirjutamisel väga suur osakaal tunnetel. Emotsioonid on suurepärane mootor, ja selle asemel et neid alla suruda, tasub neid julgelt selles võtmes kasutada. Soovitav on siis muidugi oma tehtud teosed veel kord kaine mõistusega üle kontrollida, enne kui neid inimkonna ette paisata.

Mõni nädal olen kirjutades erakordselt rõõmus ja teinekord, vastupidi, kurb. Sageli tuleb sekka igasugu üllatusmomente, ja lõbusate seikade üle võin ka üksinda veel tükk aega itsitada. Siis aga leian ennast taas täis pettumust või lausa viha selle üle, et maailmas asjad kohe üldse nii ei lähe, nagu nad minu meelest olla võiksid. Täpselt sama seinast seina on ka lugejate reaktsioonid. Vastukaja on väga varieeruv ja seda on tõesti palju. Kui selle arvel läheb kas või ühe looma elu jälle uute teadmiste võrra kergemaks, ja mõni niisama loomasõber saab endale loo naljakama osa ajendil naeratuse näole, on minu soovid sellega juba täitunud.

Nii mõnigi on küsinud ja huvi tundnud, kuidas ma üldse kirjutamist alustasin ning oma lood Lääne Elusse sokutasin. Eks selle asja aluseks olnud ikka meie pere tugevad naised. Terve elu ajakirjandusega tihedalt seotud olnud vanaema utsitas mind pidevalt kirjutama (teeb seda siiamaani!). Samuti söötis ta mulle eestikeelseid raamatuid ette. Kui ma Eestisse tagasi tulin, oli tal juba hulga kergem mind tagant torkida. Ühel hetkel tundsin ka mina, et nüüd juba on millestki kirjutada, ja olles esimese loo valmis tippinud, saatsin selle vanaemale ülelugemiseks. Samal õhtul tulid tema parandusettepanekud ning mõni hetk hiljem helises ka telefon. „Vaata üle, mis ma sulle kirjutasin, ja kui tundub et sobib, tee parandused. Kui oled valmis, võta oma lugu ja mine isiklikult sellega toimetusse. Kui sa tahad, et nad sind tõsiselt võtaks, pead neile ennast näitama. Kuula, mis vanaema sulle räägib!”

Kõhklesin veidi, kuid otsustasin tema nõu siiski kuulda võtta. Toimetuse ukse vahelt sisse astudes tundsin, et minu kahtlused said kinnitust. Minu välimus pole kohe kindlasti see, mis ärgitaks kedagi minusse tõsiselt suhtuma. Juba esimeses ruumis vaadati mulle vägagi küsivalt otsa, ja ega ma isegi hästi teadnud, kuidas see süsteem käima peaks või kelle poole tuleks mul pöörduda. Mõni hetk hiljem leidsin ennast aga juba otsapidi peatoimetaja ees. Ka tema näoilmes peegeldus selge hämming. Tundsin teiste ruumisolijate uudishimulikke pilke oma selga puurimas. Aga võib-olla oli see ka minu paranoia. Naeratasin närviliselt lootuses, et see ei sarnane liialt selle hirmunud grimassiga, mida oma sisimas tundsin. Paar küsimust ja üks fotoka klõps hiljem, seisin taas tänaval ja astusin juba hulga kergemal sammul auto poole. Läks veel mõni nädal mööda, enne kui see lugu siis ka tõesti lehte pandi. Möödus veel paar päeva, enne kui mu meili peale tuli lühike teade: „Kas kirjutate meile veel?” Särasin ja noogutasin arvutiekraanile oma heakskiitu. Jah, kirjutan kohe kindlasti.

Vana aasta lõpp ja uue algus on otsekui loodud selleks, et korraks aeg maha võtta ja asjad perspektiivi seada. Mõelda, mis on tehtud ja mida tahaks järgmisena teha. Kuidas teid ümbritsevad loomad ja inimesed meeldivad ja kuidas te iseendaga rahul olete. Ärge liialt kurvastage, kui jaanuari teiseks nädalaks enam ükski asi päris nii ei lähe, nagu te seda plaanisite. Tegelikult on ju iga alanud päev uus võimalus. Küll ka see aasta kunagi jälle otsa saab. Seniks aga toimekat ja toredat aastat teile kõigile!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
eha savi
eha savi

Väga toredad lookesed, kirjutad hästi, Ann Mari!

K
K

Meile mõnus lugemine ja Teile hea reklaam. Edukat uut aastat!

wpDiscuz