0

Jüri Saar: mure salongikõlblikkuse pärast

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

 

saar

Möödunud aasta lõpu üheks märksõnaks kujunes „salongikõlbmatus”, mis põimus „salongikõlblike” arvajate suure mure ja häbiga oma rahva pärast.

Esimesena kasutas mõttekäiku üks kolumnist, kelle arvates olevat Prantsusmaalt pärit islamiterroristid suuremad eurooplased kui paljud Eesti inimesed koos oma väidetava sallimatusega pagulaste vastu. Mis siis, et terroristid, kuid vähemalt sallivad. Eesti inimeste eluraskuste ja terroritegude seoste mõistmine ei valmistanud sellele enda arvates salongikõlblikule kolumnistile mingit probleemi. Seejärel ei jõudnud enam kõiki neid Eestit häbenevaid, „näo kaotamise” pärast muretsevaid poliitikuid, ministreid ja muid asjapulki kokku lugedagi. Rasvase punkti panid aasta lõpul president ja peaminister oma intervjuudes, kes mõlemad kasutasid uute poliitiliste jõudude ja nende esindajate iseloomustamiseks vähese „salongikõlblikkuse” mõistet.

Oma maa inimeste ees ülbitsemisega ei saa kuidagi nõus olla. Mõistlike inimeste mure Euroopa ja läänemaailma tuleviku pärast on ehe ja tuleneb aastasadade jooksul omandatud talupojatarkusest. Ei pea olema täheteadlane, et mõista, kui keeruline on vastu võtta suurt hulka võõrast päritolu inimesi ja neid kohalikku ellu integreerida. Kui pidada vajalikuks senise korrastatuse, sotsiaalse fraktaalsuse säilimist äratuntaval kujul.

Paljud Euroopa Liidu poliitikud on segaduses. Korrates idamaise liturgiana väljendit „euroopalikud väärtused” ning pidades tegelikult silmas neist vaid üht – inimelu kaitsmist. Suhteliselt lühikese ajaga on muutunud retoorika, milles esmalt julgustati Euroopasse tulema kõiki, kes vähegi saavad. Seejärel tuli päevakorrale riikide solidaarsus ja pagulaskoormuse kvootide kaudu liikmesriikidele laialijagamine. Tasapisi on hakatud mõistma olude keerukust ja muuhulgas vajadust „salongi kodukorra täpsustamiseks”. On hakatud mõistma sedagi, et väärtused pole kaup, mida veetakse laiali ja turustatakse ning vajadusel inimeste pähe taotakse. Kõik, kes seda teha on üritanud, on läbi kukkunud.

Euroopa ja kogu läänemaailm on kindel kultuurimaailm, tsivilisatsioon oma väärtuste ja normidega. Normid, nii kirjutamata kui ka kirjutatud, ümbritsevad meid siduvalt, öeldes pidevalt ette, mida mingis olukorras tohib teha, peab tegema ja mida ei tohi teha. Politsei ja teiste õiguskaitseorganite tegevuse eesmärk pole mitte rikkujate karistamine ja rikkumiste likvideerimine, vaid selle piiri avalik fikseerimine, mis on keelatud/lubatud. Ning selle demonstreerimine, et konstitutsiooniline kord koos sealt alanevate õigusnormidega tõepoolest kehtib.

Sotsiaalsete normide kujunemine ja muutumine on pidev protsess. Vanad normid, kokkulepped kaovad ja uued tekivad nende asemele. Ka see, kas avalikus ruumis karjutakse ja vehitakse kätega, visatakse prügi maha ja jäetakse koristamata, on teatavat laadi kultuuriline kokkulepe. Brüsselis ja Pariisis uusaasta ilutulestikku enam varasemal kujul ei olnud. Ükskõik, kas oli tegemist keeruliste julgeolekuolude või millegi muuga, on neist Euroopa pealinnadest kadunud üks avaliku ruumi sümboleid. Päris küsimus on aga selles, mis tuleb asemele.

Möödunud aastal nägime uuel tasemel normipuudulikkust. Normipuudulikkuse hüppeline kasv on asi, mis peaks tekitama meile tõsist muret. Riikidel ja riikide ühendustel on kindlad välispiirid, millega määratakse normide, seaduste kehtimise ulatus. Välispiiride tegelik puudumine on väga tõsine märk normipuudulikkusest. Sellel võib olla väga erinev seos nende konkreetsete inimestega, kes Euroopa Liidu välispiire illegaalselt, st õigusnorme rikkudes on ületanud ja endiselt ületavad. Euroopa mõned tipp-poliitikud võivad neid inimesi nimetada, kuidas tahavad (nt pagulased, põgenikud, migrandid, ümberasujad), sisu sellest ei muutu.

Kui Euroopa Liidu riigid on väga passiivselt, et mitte öelda vastutustundetult lasknud toimuda kontrollimatul inimeste sissevoolamisel (üle miljoni inimese aasta jooksul), mõtlemata edasiste tagajärgede üle, tekib paratamatult uusi küsimusi edaspidise suhtes. Näiteks mis juhtub siis, kui paljulapseline pagulaspere asub talvel elama kellegi suvemajja, selle nii-öelda skvotib. Nüüd satuvad vastuollu inimelu pühadus ja omandiõigused ning kas suvemaja omanik võib kindel olla, et politsei selles intsidendis tema poolele jääb. Kas riik, mis pole valmis, võimeline kaitsma oma välispiire, on valmis, võimeline kaitsma kodanike omandit? Seda me veel ei tea, kuid kindel on, et see proovitakse varem või hiljem praktikas järele.

Just meie, idaeurooplased, olemegi praegu need kõige tõsisemad eurooplased. Eelkõige seetõttu, et esimesena läheks Euroopa Liidu lagunemisel mängu meie, st siinsete inimeste saatus. Just meie näeme kõige selgemalt, mida on kaotada siis, kui eurooplased enam oma väärtusi tõsiselt ei võta ega ole valmis nende eest seisma. Jah, me (baltlased ja üldse idaeurooplased) jõudsime pidusöögile justkui hilja. Möödas on läänemaised kuulsusrikkad sõjajärgsed aastakümned, mil ehitati üles heaoluühiskonnad ning mil ummistasid lääne pensionärid rahvusvahelisi lennujaamu ja kuurorte. Eeskava on ära vaadatud, kõht täis söödud, magustoit ja konjakki ära maitstud. Nüüd esitatakse arveid, millest pole võimalik keelduda, ja me oleme valmis maksma. Me pole aga valmis selleks, et meile pidevalt korrutatakse, nagu ei saaks me asjadest õigesti aru, sest need on meie meelest liiga keerulised.

Ometi oleme õnnelikud vabaduse ja läänemaailma kuulumise üle ning rahul, sest märkame üha selgemalt, milline oleks olnud alternatiiv. Näeme seda nende kunagiste saatusekaaslaste näol Nõukogude Liidust, kes peavad vabas maailmas toimuvat eemalt vaatama ja oma elunatukese üle päriselt muret tunnevad.

Maailm on muutustes ja ühes sellega „salong”. Me peame olema valmis aktiivsel viisil kaasa lööma uue Euroopa ja ilmselt ka uue rahvusvahelise korra loomisel. Meie avaliku elu tegelaste korduvalt kasutatud väljendid salongikõlblikkuse teemal räägivad kõige rohkem neist endist. Tegemist on eheda tõusiklikkusega, mil ootamatult kõrgseltskonda sattunu püüab kramplikult olla nagu „päris”, teha kõiki asju kuni käeliigutusteni täpselt ettenähtud viisil. Et kikilips oleks õigesti seotud ja silinder peas ning šampuseklaasi hoides väike sõrm elegantselt püsti, kuid kelle kõige suurem hirm on, et järsku saadakse aru madalast päritolust. Väga häbiväärne ja tõusiklik on häbeneda rahvast, keda on sind esindama pandud ning kes pealegi sulle leivaraha maksab. Äkki oleks õigem leida endale uus rahvas.

Jüri Saar

TÜ kriminoloogiaprofessor, Vabaerakond

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Samoot
Samoot

Leida uus rahvas… Elu pakub vahel ise kurba nalja – Ilves juba teataski, et armastab Lätit.

soovitan
soovitan

Jüri Saar “XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused”
Hea raamat Talllinn 2014.
Soovitan soojalt.
Mõnigi probleem saab selgemaks ja küsimused vastuse lääne-kristluse, islami ja slaavi-õigeusu tsivilisatsioonide, kultuuride ja väärtuste kohta.

arvaja
arvaja

Moslemipoiss imestab uusi sõnu:“Ema, mida tähendavad sõnad demokraatia ja rassism?”Burkas ema vastab:” Noh, pojake, demokraatia on see, kui soomlastest maksumaksjad teevad tublisti tööd, et meil oleks võimalik saada kõik toed nagu tasuta korterid, tasuta tervishoiuteenused ja koolitused, load ehitada mošeesid ja liita šaria-seadus nende kultuuri. See ongi demokraatia, mu poeg.”“Aga, ema, kas soomlased sellest vihaseks ei saa?”“Loomulikult saavad, ja seda me kutsumegi rassismiks…”
Allikas: Facebook
http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2016/01/aldo-roomere-moslemipoiss-imestab-uusi.html

Sar
Sar

J. Saar on antud teema kohta alati ratsionaalseid ja mõistlikke artikleid kirjutanud. Loodame, et ta jätkab sellega ka edaspidi.

Anonüümne
Anonüümne

Huvitav, mida Saar Vabaerakonnas teeb, Herkeli meelest on see ju hirmutamine?

v
v

Võib tekkida küsimus et mis Herkel Vabaerakonnas teeb hoopis.

Limpass
Limpass

Ehk tasapisi hakkab uus reaalsus kohale jõudma. No ei ole enam valida hea ja halva vahel, vaid väga halva ja veel halvema vahel. Eks me kõik ju tahaks olla suured humanistid.

andrus494
andrus494

Veider, et valitsuse poliitikat kahe käega toetav ja Pagulat kiitev LE üldse sellise loo läbi lasi? Ehk liigitaks ‘vihakõne’ alla…

Ivar Kamarik
Ivar Kamarik

Jüri Saarelt tabudest vaba ja mõistlik jutt. Päevalehes Kivirähult samas järjekordne mage lugu – Kölnis juhtunut võrdleb halva ilmaga, mille vastu ei saa ja soovitab pigem kodus püsida. Jahedamas kliimas elavad inimesed teavad ütlust, et ei ole halba ilma, vaid valesti valitud riietus. Asi on valikutes – kas sulgeda ennast sooja mugavasse salongi või riietuda vastavalt ning tegeleda külma ilma tagajärgedega. Mõistlik inimene suudab muidugi külmade tulekut ette näha ja sellel vastavalt oma elu planeerida.

Limpass
Limpass

Ajalugu suures plaanis kordub. Sajandeid tagasi oli üheks risisõdadega liitumise põhjuseks seksuaalne rahuldamatus. Ranged kristlikud moraalinõuded panid sadade tuhandete Euroopa noormeeste vere vemmeldama. Nüüd siis vastupidi. Noored moslemid tulevad siia teadmises,et siit saab kõike. Ka naisi. Asi kisub veriseks. Küsimus on vaid millal.

otu
otu

Ajalugu ei kordu,et N Liitu.Ise peame toime tulema.Ja kes on need,kelle abi jääks?Mitte kellegi,v.a.see,et suure naabri toetust läheme kord paluma.

wpDiscuz