Abivahendeid rentivaid inimesi tabas uue aasta esimesel töönädalal ehmatus. Invarult saabunud rendiarve oli ühtäkki tavapärasest suurem. Kui paarieurone vahe võib-olla väga tunda ei anna, siis kallimaid ja mitut abivahendit rentivail peredel tuleb maksta suisa kordi rohkem ja see paneb pere-eelarvele tõsise põntsu.
Uus abivahendite toetamise kord, mis oleks pidanud abivahendite kättesaadavust parandama ja süsteemi läbipaistvamaks muutma, oli osutunud kiviks nii laenutajate, sotsiaaltöötajate kui ka uue korra loojate kaelas. Nüüd otsitakse kibekähku lahendusi.
Kes on süüdi, et sajad inimesed sel nädalal šoki äärele viidi? Kas abivahendite müügi ja rendiga tegelev firma, kes toetuskorra muutumise varjus ka hindu kergitas? Firma, kes muidu on üsna varmas muudatuste kohta kirju välja saatma, seda kõnealusel juhul ei teinud.
Või on süüdi hoopis sotsiaalministeerium, kes abivahenditele liiga madalad piirhinnad kehtestas? See, et korralikud abivahendid on kallid ja nende odavnemist oodata ei ole, ei tohiks asjaomastele ametnikele teadmata olla.
Peale mitu korda suuremate arvete pahandas abivajajaid ka see, et muudatustest varem ei räägitud. Enne uue toetuskorra jõustumist räägiti, mis paremaks läheb, ja neid asju on kindlasti kah. Seda aga, mida piirmäärad ikkagi tähendavad ja endaga kaasa toovad, ei selgitatud. Mitmed inimesed, kellega Lääne Elu rääkis, tunnistasid, et ei saa sotsiaalkindlustusameti kodulehel olevast piirmäärade tabelist aru ega oska sealt välja lugeda, kui palju üks või teine asi siis ikka maksab.
Ükskõik, kes tekkinud oludes süüdi on, kannatajaks on ikka inimesed ning kahjuks just ühiskonna kõige nõrgemad ja haavatavamad.
Kas niisuguse pläki eest ei peaks minister poliitilist vastutust võtma .Erakonnal pole reitingut ollagi,ministeeriumis korralagedus mida püütakse nüüd õigustada,et praegune hinnatõus on tarbijale kasulik jne.