Andres Ammas: turg peab jääma

Sellise loosungiga võitsid Viljandi isamaalased 1990ndail kohalikud valimised. Eks olnud valimisedul ka muid põhjusi, aga napi võidu tagas just see trikiga hüüdlause. Nipp oli selles, et ei ükski konkurent ega senine linnavõim tahtnudki turgu kaotada, aga mõistetavalt tekitas selline sõnastus reaktsiooni: „Või nüüd tahavad nad meie turu ära kaotada! Ei lähe läbi!”

See vana lugu meenus mulle, kui mõtlesin hüüdlausele „Ei massilisele immigratsioonile!”, mille tuules lõppenud aastal mõned poliitikud Eestis, sealhulgas Läänemaal osavalt purjetasid. Ma ei tunne Eestis kedagi, kes sooviks massilist sisserännet. Aga loosungina kõlab see karjatus sama ägedalt nagu „Olgu jääv meile päike!”.

Kusagilt hinge salasoppidest üles pulbitsevate ängide pinnale kerkimine oli möödunud aasta üks märksõna. Salaja kogunenud vimma prahvatamine lööb õhu puhtamaks. Riigikogu valimistel õnnestus see uute erakondade esiletõusu näol küll ainult osaliselt. Kui aga viha pimestab nägema maailma kogu mitmekesisuses, on lugu paha.

Eriti halb on mu meelest seisund, kus kaotame eestlastele nii igiomase võime iseenda üle naerda, ennast peeglist, ka kõverpeeglist vaadata. Minule on ootamatu, et nii paljud lugupeetavad, targad ja head inimesed pahandasid laulu „Ei ole üksi ükski maa” kaverdamise üle „Tujurikkuja” seltskonna poolt. Kas me tõesti suudame nautida küll põhjanaabrite lõikavalt valusat filmi „Isamaaline mees” või inglaste peent eneseirooniat seriaalis „Downton Abbey”, aga meie eneste laulud ja lood on nii-nii pühad, et neid ei tohi puudutadagi? Hoiame klaaskapis ja pühime kord viie aasta tagant tolmu?

Suutlikkus enese üle naerda on rahva vaimse tervise küsimus. „Tujurikkuja” meeskond minu meelest ei irvitanud, ei mõnitanud, vaid narris meid. On ammu teada, et üks karikatuur suudab rohkem kui tüütud manitsuskõned, mida aasta lõpul kahjuks taas pidas Eesti poliitiline eliit.

Kui me ei suuda endale tunnistada oma nõrkusi ja kohatist piiratust, ei suuda oma puuduste üle nalja heita, siis tuleb abi otsida. Abi on siinsamas kõrval ja kõigile kättesaadav: see peitub kultuuris. Otsigem välja ja lugegem üle Oskar Lutsu või Andrus Kivirähki teoseid. Kuulakem ka ikka ja jälle üle laulu „Kaugel külas” esitust briti tenori poolt tänavuselt Hennessy uusaastakontserdilt, et südamed sulaksid ja kalkus kaoks.

Mu meelest on eriti veidrad sotsiaalmeediast loetud väited, nagu keeraks Alo Mattiisen ennast „Tujurikkuja” peale hauas ringi. Pikka aega Alo kõrval olnuna olen täiesti kindel, et ta hoopis naerab pilveäärel, nagu ütles Õhtulehele Ivo Linna. Nii tundliku huumorimeelega ja aja vaimu peegeldavat heliloojat pole rohkem Eestis olnudki, meenutagem kas või tema risotooriume „Roheline muna” ja „Näärmed”, Euroopa-ülistust pilkavat „Eesti euromehe laulu” või poliitikuile pühendatud „Eestile on kombeks”, kus on muu hulgas eneseirooniline tsitaat laulust „Eestlane olen ja eestlaseks jään”.

Ei pea ennast kogu aeg nii kohutavalt tõsiselt võtma. Inimesi on igasuguseid, mõne enesehinnang on nii kõrge, et ütleb iseendalegi „Teie”, aga toredam ja lihtsam on elada, kui oskad asju vaadata mitmest vaatevinklist. Ka poliitikat ei pea kogu aeg tegema, kulm kipras. Söandan enese kogemustest öelda, et 1990ndail oli Toompeal ja ka kas või Haapsalu linnavolikogus lusti, vaimukat tögamist, teravmeelsust rohkem kui praegu, aga ega sellepärast tööd vähem tehtud.

Oleks tore, kui me alanud aastal ei ähvardaks üksteist stiilis, et „küll koidikul siis selgitame, kes meist on õigem eestlane” ega võtaks nii sageli kogu rahva nimel kõnelda. Kui me ei vaataks maailma mustvalgena, otsiksime mõistlikke lahendusi pigem keskelt kui äärte pealt. Kui juhid ei käituks valgustatud monarhidena, kui koalitsioonid, olgu Toompeal või vallas, kuulaksid ka opositsiooni mõtteid, mitte ei talitaks vaid iseenese tarkusest. Kui ükski poliitiline jõud ei võtaks endale õigust kuulutada, mis on euroopalik ja mis mitte.

Lõpuks aga soovin, et keegi meist ei laseks oma naljasoolikal kärbuda.

Andres Ammas

riigikogu liige, Vabaerakond