0

Aidi Vallik: Müüdi purunemine läti pruudi näitel

Avatar

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

Aidi Vallik

Oma eelmisele Lääne Elu arvamusloole saadud tagasisidest sain endalegi üllatuseks teada, et olen meie presidendi läti pruudi teemat alahinnanud.

Olen kirjutanud asjadest, mis minu meelest mõjutavad meie ühiskonda ja riigi tulevikku rohkem, ning olen pidanud selles kontekstis president Ilvese perekonnadraamat hoopis kolmanda- või neljandajärguliseks asjaks. Tänane päev on mind aga kallutanud mõtlema, et kui see draama väga suurele ühiskonnaosale nii tähtis on, siis järelikult… see ongi tähtis, sest näitab midagi. Et see on võib-olla märk millestki enamast, sümbol, müüt… need aga on ajast aega inimeste mentaalset maailma kujundanud.

Iseenesest ei ole praegu esitletud olukorras mitte midagi moraalselt vildakat või väära. Lahutatud mees kihlub vallalise naisega, ja umbes kuu aja pärast ka abiellutakse. Selles ei ole midagi laiduväärset. Õigupoolest, otsus abielluda, mitte lihtsalt kooselu alustada, räägib veel mõndagi otsustajate kasuks, räägib nende vastutustundest, otsustusvõimest, parimaist kavatsustest teineteise suhtes.

Nii et tegelikult üllatab mind, et siin mingeid moraalseid vigu nähakse. Mind üllatab seegi, et seni mõnetist ebapopulaarsust ja kohati lausa avalikkuse kiusu taluma pidanud Evelin Ilves on praeguste sündmuste valguses ootamatult pähe saanud peaaegu märtrikrooni ja muutunud avalikkusele hoopis sümpaatsemaks kui näiteks aasta või paari eest.

Mõlemad, nii president Ilves kui ka tema ekskaasa, on mu meelest alati olnud austust väärivad ja sümpaatsed inimesed. Et nende abielu lagunes, sellele jääb üle ainult kaasa tunda – sest täiskasvanud inimestena me ju teame, et vahel ei lähe asjad parimate kavatsuste ega plaanide järgi, et elu ise võib olla muutlik, et inimesed võivad ajapikku kasvada nii kokku kui ka lahku, ja et mõnikord võivad perekonnas puhkenud lahkhelid kasvada nii suurteks ja põhimõttelisteks, et ei jäägi enam üle muud kui valik abielulahutuse või lõputu kannatuse vahel.

Arvan aga, et selle taha ongi see koer maetud, ja riskides teid kõiki juba ära tüüdata, jõuan ikka ja jälle tagasi selle usalduse teema juurde… Kogu see kirjeldatud pilt pädeb juhul, kui kõik oligi nii, nagu avalikkusele praegu esitletakse. Pahameel ja süüdistused aga on tingitud sellest, et me ei usu seda. Eriti pärast Evelin Ilvese mõistaandmisi ja Iivi Anne Masso teravat, peaaegu otseütlevat ülevaadet meedias. See aga on paraku üldise umbusaldamise atmosfääris tunnetuslikult usalduväärsem info kui ametlik muinasjutulaadne info sellest, kuidas kaks küpses eas inimest juba viis kuud pärast esmakohtumist abiellu astuvad.

Siin on vastakuti kaks lugu, millest üks peab olema üldjoontes tõde ja teine vale. Küsimus on ainult, kumb on kumb. Sest kui lähtuda nüüd sellest teisest loost, mille järgi president petnud oma kaasat tolle läti pruudiga juba ammu enne, siis siit tõusetuvad juba tõepoolest paljud küsimused vastutustunde, moraali ja muu sellise kohta. Mitte et seegi inimlikult arusaamatu oleks. Eks juhtu sedagi, ja ka parimais perekondades, kuid riigiesindajad ei seisa siis silmitsi mitte ainult petetud ja solvunud teise osapoolega, vaid ka end omamoodi petetud ja solvatuna tundva avalikkusega, kes nii-öelda tahab oma muinasjuttu tagasi.

See on imelik, aga tegelikult üsna ammu tuntud ühiskondlik seaduspära, et kõrgetelt riigitegelastelt oodatakse peaaegu üliinimeseks olemist. Neile pole lubatud eksimused ega  nõrkused, ja seda dikteerib meie, inimeste müütiline mõtlemine. Sest meile meeldib uskuda muinasjutte, kus kuningas ja kuninganna elavad veatult ja õnnelikult kuni surmani ning võib-olla igavesti. Et nood on aga tegelikult samamoodi lihtsalt inimesed oma hädade, probleemide, vajaduste ja igatsustega, see lihtsalt ei jõua meile kohale. Umbes nagu lapsed psühholoogide sõnul näiteks olevat veendunud, et nende vanemad ei seksi küll kunagi, ja kui tuleb välja, et tegelikult on see siis peaaegu et trauma.

Mulle tundub, et praeguses pahameelepalangus presidendi vastu on mängus umbes samad mehhanismid. Seesama müütiline mõtlemine, ja mis põhiline, see teadmatus, kumba infot uskuda. Seda viimast aga ei oska tõesti ka mina ütelda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Ma arvan nii...
Ma arvan nii...

Ela ise ja lase teistel ka elada, president samasugune inimene.

Vaire
Vaire
Kui ma enne veel kahtlesin, et olen liig kriitilin epresid. suhtes, siis intervjuu aasta lõpus tõi selginemise. Sealt ei tulnud mitte ühtegi arusaadavat selget seisukohta . Ta on om olemuselt boheem-elunautleja. kas presidendil ei peaks olema vähe arusaamist majandusest. Saan-püüan aru saada ajakirjanikest, riigiaparaadi töötajatest. Sõltumata tööviljakusest potsatab igal kuul summa kontole. Aga kust tuleb raha ? -tootmisest, majandusest. Meie pere oma ettevõttega pingutame kõvasti, et jõuaks riigimaksud ja töötajate töötasud maksta. Enda töötasu ei küündi kuidagi eesti keskimise või õpetajate, põllumeeste sissetulekuteni. Keegi riigikogust ütles (vist Randpere või Ligi ) ,et lõpetage oma firmad ära ! Jälle kodanikke Eestis… Loe rohkem »
Oh, halastaja
Oh, halastaja

No, on ikka mõnel inimesel mure.

No
No

ei ole siin mingit muinasjuttu olnudki. On üks hale anekdoot, mille lõppu ei jõua kuidagi ära oodata.

Karuott
Karuott

See vmõttetu JUUt pole ju rahva valitud President…

Taat
Taat

Peaasi, et on õnnelikud, pole mõtet olla abielus inimesega, kellega pole õiget klappi. President on rahvale eeskujuks. Ainult õnne soovin lugupeetud presidendile!

und
und

President on rahvale nagu sümbol.Igaüks muidugi otsustab ise ikka.Vaimselt paar on sobilik,ja abielu teised küljed pole meie asi.Oleks pruut eestlane olnud,ega vähem aasimist polnuks.

president
president

on ju kogu oma ametiaja paistnud silmakirjaliku karjeristina.

Limpa
Limpa

Mis müüt siis purunes?

wpDiscuz