Jaak Jõerüüdi meelest võinuks president oma kõnes puudutada ka üht isiklikumat teemat. VIKIPEEDIA
Kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt kirjutab Postimehes presidendi aastavahetuskõnet kommenteerides: Pisut nukker on, et särav intellektuaal, kes oma valimiskampaania ajal 10 aastat tagasi rõhutas, et riigipea roll ei ole laste-, lamba- ja viljapeade silitamine, on nüüd, mil suured probleemid ootavad ausat lahtirääkimist, kaldunud vahel just sellise manitsev-silitava hoiaku poole.
Jõerüüt ei nõustu presidendiga hirmuteema käsitlemisel. Seoses põgenikest tuleneva täiesti uue ja heitliku olukorraga Euroopas ei ole eestlastes ärganud mitte hirm, vaid mure, kõhe tunne, vana ohu taastekke tajumine. Seda muret ja ohutunnet on keeruline mõista nendel, kes 25–30 aastat tagasi ei elanud veel Eestis või olid siis liiga väikesed või olid veel sündimata.
Jõerüüdi meelest puudus kõnest ka üks oluline lause, umbes selline: „Armas rahvas, te teate, et mul on olnud isiklikult keeruline aasta ja seepärast ei ole ma ehk suutnud vajalikul määral tähelepanu pöörata kõikidele nendele probleemidele, mis inimesi Eestis täna paelub või vaevab, ma vabandan ja usun, et mõistate mind.”
„Me mõistaks kindlasti,” usub Jõerüüt.
Jaak Jõerüüt peab selle aasta lõpu kõne. Presidendina!
iga jumala aasta sama kõne, kas teda ennast ei tüüta juba ära?