Avaldame 2015. aastal Lääne Elu veebis enim loetud uudis- ja arvamuslood.
18. mai 2015
Markus Trei kannab rattale liivatera mõõtu titaanhelbeid: mikromärke, kus on samuti ratta Bike-ID number peal. Foto: erakogu
Haapsalus sündinud ja kasvanud 35aastane Markus Trei loodab koos kahe kaaslasega asutatud Bike-IDga muuta rattavarguse nii tülikaks, et vargad ei tahagi enam varastada.
Tänavu käivitus Bike-ID pilootprojektina Eestis, edasi on kavas laieneda Euroopasse.
„Jalgrattavargaid on laias laastus kahte sorti: professionaalsed vargad ja eluheidikud, kelle eesmärk on varastatud jalgratas võimalikult kiiresti maha müüa või pandimajja viia,” ütleb Markus Trei. Bike-ID idee põhinebki sellel, et varastatud ratast oleks nii aeganõudev ja tülikas maha müüa, et varas jätaks pigem varastamata. Et asi täiesti kindel oleks, antakse vargale otsesõnu teada, et seda või toda ratast pole mõtet ära ajada.
Kolm nädalat tagasi avasid Bike-ID asutajad Trei, Risto Klausen ja Meeri Klausen Bike-ID registri, kus saab iga rattaomanik oma sõiduriista tasuta registreerida. Selleks pole vaja muud kui ID-kaarti või mobiili-IDd ning jalgratta raami numbrit, mille seob register omaniku IDga. Registrisse võib lisada jalgratta foto ja jalgratta eritunnused.
„Näiteks et sadula peal on värviplekk,” ütles Trei. Tasuta register ei ole küll lukk, mis takistaks varastamist, küll aga teeb see edasimüümise raskemaks. Kui jalgratas peaks varastatama, teeb omanik registrisse sellekohase märke. Registrisse saab kanda ka näiteks aasta või paar tagasi varastatud jalgratta, kui omanikul on raami number teada, lootuses, et see tuleb välja.
„Võib juhtuda, et heauskne ostja avastab registrist, et on juba tükk aega vändanud varastatud jalgrattal,” sõnas Trei. Esialgu edastavad Bike-ID asutajad teabe varastatud jalgrataste kohta politseisse ise, edaspidi loodavad nad registri siduda politsei andmebaasidega, nii et teavitamine läheks automaatseks. Trei sõnul käivad praegu läbirääkimised kõigis prefektuurides. Et aga register on avalik, saab ka iga potentsiaalne kasutatud jalgratta ostja sealt jalgratta raami numbrit sisse toksides järele vaadata, kas pakutav ratas on varastatud või mitte.
Trei sõnul on kolme nädala jooksul registrisse kantud üle 500 jalgratta, kaks jalgratast on selle aja jooksul varastatud. Kuigi register on tasuta, pole Bike-ID asutajad siiski mitte ainult heategevuse peal väljas. Trei ütleb, et 19 euro 90 sendi eest on võimalik jalgratas teha veelgi vargakindlamaks. Täpselt nii palju maksab Bike-ID veebipoes koos saatekuluga turvamärgistuse komplekt, mis teavitab varast, et seda jalgratast pole mõtet ära ajada, ja muudab jalgratta lihtsalt identifitseeritavaks. Komplekt koosneb Bike-ID numbriga kleebisest ja liimipotsikust.
„Bike-ID number on nagu auto number,” ütles Trei. Kleebise paigaldab rattaomanik rattale ja katab lakitaolise liimiga, mis muudab kleebise eemaldamise peaaegu võimatuks. Kleebis teavitabki varast, et ratas on identifitseeritav ja ka registris kirjas. Peale selle sisaldab liim sadu liivatera mõõtu titaanhelbeid: mikromärke, kus on samuti ratta Bike-ID-number peal.
Sama lakki kannab rattaomanik ratta raamil mitmesse kohta, ja see on jõukohane kõigile. „Kui naine oskab küüsi lakkida, oskab ta lakki ka rattale kanda,” märkis Trei. Liim on läbipaistev ja helbed nii pisikesed, et neid palja silmaga ei näe. Nii ei riku need ka ratta välimust. Varas jälle ei saa helbeid eemaldada, sest ta ei tea, kuhu seda on kantud. Et liim ise on söövitava toimega, peaks varas nägema kurja vaeva, et igaks juhuks püüda seda tervelt rattalt eemaldada, ja tõenäoliselt ei hakka ta seda tegema. Raami numbri eemaldamine on helveste eemaldamisega võrreldes väga lihtne. Risto Klauseni idee järgi toodetud helveste sulamistemperatuur on 1200 kraadi. „Nii et enne sulab ratta raam kui helbed,” märkis Trei.
Politseile seevastu on helbed teatud kindlas valguses ja kindla spektri korral nähtavad, titaanhelbe number on tuvastatav politsei töövahendite hulka kuuluva digitaalse mikroskoobiga.
„Et ratast identifitseerida, piisab ühest helbest,” ütles Trei. Trei sõnul aitavad helbed ka politseid, kus ollakse tihtilugu hädas leitud ratastega, mida ei osata omanikele tagastada, sest ratast pole võimalik identifitseerida.
Idee jalgrattavargused ärivankri ette rakendada tuli Treil ja tema kaaslastel aasta tagasi. Esialgu sai registrisse kanda vaid mikromärgistatud rattaid, ja seda tehti jalgrattapoes. Trei sõnul aga läks see poodidele koormavaks.
„Siis tuligi mõte siduda register raami numbriga,” sõnas Trei. Kirgliku jalgratturina oli Trei rattavarguste ja vaba turunišiga hästi kursis: „Aastas varastatakse Euroopas trepikodadest, rattaparkidest ja -hoidlatest kokku miljoneid jalgrattaid. Vaid osa teeb avalduse politseisse. Eestis registreeritud 1500–2000 rattavargust aastas ei peegelda tegelikku seisu, sest hinnangute kohaselt ei teavita pool vargusest politseid.
Trei sõnul jäetakse avaldus tihtipeale tegemata ka sellepärast, et rattal pole dokumente või ei tea omanik raami numbrit, st ratas ei ole tagantjärele identifitseeritav. Trei peab jaburaks, kui inimene ostab odavama ratta arvestusega, et nagunii varastatakse see varem või hiljem ära.
Markus Trei
Sündinud 1979
Haridus: 1997 Haapsalu gümnaasium; 1999 Eesti hotelli- ja turismikõrgkool, ettevõtlus ja rahvusvaheline majandus
Töö: turundanud tootemarke Jägermeister, Russian Standart Vodka, Bacardi, Martini, Rock, Tuborg, Auto24ring, Mobile.ee, loonud kookosvee kaubamärgi Coco Active
Tootejuht Saku õlletehases, Livikos, Valioris (Bacardi-Martini), Tridensis (Jägermeister); turundus-, teenindus- ning projekti- ja konverentsijuht eri ettevõtetes
OÜ Bike-ID kaasomanik
