Kalvi Kõva: toiduga ei mängita

Kalvi Kõva. Foto: riigikogu kantselei

Sügisesest külaskäigust Valga toidupanka jäi mulle eredalt meelde sealse koordinaatori Teresa Sale tõdemus, et lastetoetuste tuntav tõus 2015. aasta alguses tõi endaga kaasa selle, et Valgas vähenes toiduabi saavate laste arv 200 võrra. Seda oli väga hea kuulda. See näitas kujukalt, et riigi suund pakkuda lastega peredele täiendavat tuge on õige.

Samas on nii Valgas kui ka mujal Eestis ikka veel puudustkannatavaid peresid ning kitsikuses kasvavaid lapsi, kes vajavad abi. Ehk toidupanga tänuväärne töö toidu jagamisel neile tuhandetele, kellel endil seda napib, on jätkuvalt äärmiselt oluline.

Pea kuus aastat tagasi asutatud Eesti Toidupank, mille missiooniks on vaesuse leevendamise kõrval võidelda ka toidukraami raiskamise vastu, on tänaseks oma haaret tublisti suurendanud ja laienenud 19 linna. Toidupank teeb koostööd mitme suure kaubandusketiga, et saada poodidelt toiduaineid, mille realiseerimisaeg on kohe lähenemas. Aastate jooksul on toidupangale oma õla alla pannud ka kümned omavalitsused, firmad, fondid ja asutused.

Tähtsat rolli mängivad need head inimesed, kes annetavad kampaaniate ajal raskustes peredele supipurke, konserve ja maiustusi. Just jõulude eel olid punastes põlledes vabatahtlikud taas kauplustes annetusi kogumas. Organisatsoon, mis rajaneb eeskätt vabatahtlike tööle, seisab aga ise silmitsi erinevate raskuste ja takistustega. Üheks neist on rahapuudus – tuleb ju maksta elektri, bensiini ja toiduladude üürimise eest ning tasuda ka riigimakse. P

araku tuleb tunnistada, et riigi abi toidupangale on jäänud heitlikuks ja sõltunud viimasel aastal ka sotsiaalkaitseministri eelistustest. On selge, et siin tuleb leida stabiilsem finantseerimine. Põhjust on koputada nii mõnegi omavalitsusjuhi südametunnistusele, sest meie omavalitsuste tahe toidupanka ja seega ka majandusraskustes peresid toetada on erinev. Samuti ei soosi tänane maksusüsteem kuidagi neid ettevõtjaid, kes tahavad toidupangaga koostööd teha. Näiteks mitmes Euroopa riigis saavad ettevõtjad tagasi käibemaksu, mis on makstud toidupangale annetatud toodetelt.

Juba mõnda aega on üleval küsimus, kuidas muuta meie seadusandlust nii, et see soosiks taolist heategevust. Maksuseaduste parandamine on aga reeglina keeruline ja aeganõudev protsess. Teine teemadering on seotud tõsiasjaga, et meie kauplused ja ka teised toidu käitlejad viskavad suurtes kogustes söögikraami ära. Ajal, kui hulk inimesi on tühja kõhuga, satub prügikastidesse sadu ja sadu kilosid veel igati kvaliteetset toitu. Vahel tehakse seda lihtsalt mugavusest, vahel ka liialt ülepingutatud toiduohutusnõuetest.

On suur vahe, kas tootele on märgitud kuupäeva ette „kõlblik kuni“ või hoopis „parem enne.“ Viimase puhul on reeglina tegu ohutu ja korraliku toiduainega. Seega tuleb otsida paindlikke lahendusi tagamaks, et toidu äraviskamine väheneks. Ja miks mitte võtta eeskujuks Prantsusmaa, kus kevadel võeti vastu seadus, mis keelab supermarketitel toidu äraviskamise. Alates 2016. aastast on sealsed kaubandusketid kohustatud annetama tähtaja ületanud toidu kas heategevuseks, loomatoiduks või kompostiks. Iga kauplus, kus pinda on üle 400 ruutmeetri, on kohustatud sõlmima lepingu, et ta annetab toidukraam heategevuseks. Prantsusmaa valitsus töötab selle nimel, et vähendada toidukadu 2025. aastaks poole võrra.

Toidupanga toetamine on eeskätt poliitikute kohus. Aga igaüks meist, kel rahakott lubab ja süda on õige koha peal, saab aidata. Pingutagem siis selle nimel, et toitu, mida jagada oleks rohkem ning et tõelised abivajajad ei tunneks nälga ega toituks vaid makaronidest.

Loodan, et lähitulevikus on meil vähem perekondi, kus toidust puudu on, ja et kõik lapsed sööksid täisväärtuslikku toitu. Ennekõike peavad seda eesmärki toetama riigi sammud nii pere- kui palgapoliitika vallas. Kindlasti pakub peredele tuge see, et lähiaastatel kerkib lastetoetus 60 euroni ning riik hakkab 2017. aasta suvest maksma kolme-ja enamalapselistele peredele täiendavat 200 euro suurust toetust.