Ühe Haapsalu pere rännak Egiptusest Soome

Ahmed Shehata koos poeg Adamiga. Foto: Aile Nõupuu

Oktoobrikuu reede õhtul istun veel viimaseid nädalaid avatud Haapsalu Raamatus. Kolisin Haapsallu mõned päevad vähem kui kuu tagasi. Kõik on siin linnas veel uus ja tundmatu. Aga ometi ka kodune. Kuidagi automaatselt ja iseenesest.

Ma tean varasemast, mida kujutab endast ühest linnast teise kolimine. Samuti olen läbi teinud ühest kultuuriruumist pikemaks ajaks teise liikumise. Aga mul on võimatu ette kujutada, mida tähendab kolida võõramaalasena Eestisse. Haapsallu. Kas siis on ka võimalus, et kõik on kodune niimoodi näiliselt iseenesest? Kas Haapsalu on teise kultuuriruumi esindajate vastu sama soe ja sõbralik kui minu vastu?

Praeguse rändekriisi ning muutuva maailma perspektiivis keerlevad need küsimused mu peas iga päev. Aga mul ei ole aega kaua mõtteid mõlgutada, sest kohvikusse jõuab Ahmed Shehata. Tervitab mind kohmetu, aga lahke naeratusega. Tema lugu 2009. aasta suve hakul Haapsallu kolimisest annab loodetavasti mu küsimustele vähemalt osaliseltki vastuseid.

„Seitse aastat tagasi töötasin ühes suures hotellis Sharm el Sheikis,” alustab Ahmed. „Abiellusin Egiptuses eestlannaga, kui meil oli esimene laps sündimas. Abikaasa soovis tulla Eestisse sünnitama. Plaanisime siiatulekut ning seda aega siin kui katset, kas meile sobib siinne keskkond ning saaksime Haapsallu elama jääda.”

Esimesed takistused ilmnesid juba dokumentide vormistamisel. Kõige vajaliku kordasaamine võttis aega kaks ja pool kuud ning alles siis oli võimalik pöörduda töötukassasse, et tööotsimisega algust teha. Kuigi Ahmed on kõrgharidusega ning oskab hästi inglise keelt, sai kohe selgeks, et eesti keele oskuseta on tööd leida keeruline. Samuti venis keelekursuste algus, sest piisava arvu inimestega grupi komplekteerimine Tallinnas võttis aega. Töötukassa kohtumised olid põgusad ning Ahmed ei tundnud, et oleks sealt piisavalt infot saanud. „Ootasin, ootasin ja ootasin. Ma ei näinud, et asjad edasi liiguksid. Pärast seitset kuud siin veedetud aega otsustasime minna tagasi Egiptusesse,” rääkis Ahmed. „See on väga muserdav, kui ühelgi päeval ei saabu mitte ühtegi head uudist. Mitte midagi, mis sunniks edasi pingutama, motiveeriks tegutsema.”

Meie vestluse algusest on möödas kümmekond minutit ning minu üllatuseks niisama kiiresti, kui Ahmed Haapsallu kolis, on ta siit ka lahkunud. Mu peas kuhjub järjest uusi küsimusi ja ma sean end mõttes paremini tema teekonna lainele ning proovin kaevuda sügavamale. „Tagasi Egiptuses leidsin ma töö kuu ajaga,” jätkas Ahmed. „Oskan inglise keelt, olen ülikoolis õppinud hotellimajandust, mul polnud keeruline rakendust leida,” selgitas ta. Siis algas Egiptuses juba mõnda aega ootuses kurjakuulutavalt podisenud revolutsioon ja iga päevaga läksid olud aina keerulisemaks. Ahmedi tollane töökoht oli ta kodust 900 kilomeetri kaugusel. Ka palka kärbiti. Kuigi pere oleks raha poolest ka nõnda toime tulnud, ei tundunud nüüd juba kahe lapse vanemaile selline töörütm kuigi meeldiv. „Mu abikaasa ei tundnud ennast mugavalt,” tõdes Ahmed. „Mu abikaasa tundis revolutsioonisündmuste tõttu hirmu.”

Ahmedi abikaasa pere Haapsalus oli samuti ärevil ning mures. Ahmedil avanes võimalus kolida perega Soome, kus ta abikaasale tööd pakuti. „Kaalusime ka Eestisse kolimist, aga alati tekkis küsimus, mida me Eestis teeksime. Kord juba proovisime elu siin.” 2013. aasta talvel kolis Ahmed perega Soome. „Kuigi ka Soomes kulus mul üle kahe kuu, et oma dokumendid korda saada, sujus mu abikaasal kõik kergesti. Tema läks tööle ja mina jäin lastega koju.” Esimest korda me jutu ajal lipsab muidu nii tõsise ja asjaliku Ahmedi huultelt naerupurse. „Elu ei olnud alguses kerge,” tunnistas ta, „aga ajapikku hakkasime aru saama, mis meie ümber toimub.”

Soomes saab Ahmedi sõnul inglise keelega väga hästi hakkama. Kontoris ametniku juures antakse inglise keeles dokumente. Poes räägitakse inglise keelt, samuti politseis. Ahmed tõdes, et Soomes ei ole välismaalased midagi uut ning seal teatakse hästi, kuidas nendega suhelda. „Soomes ei ole sellest probleemi, et olen moslem, sest seal elab palju moslemeid ning on arvukalt mošeesid. Kui paastud, siis teatakse, mida see tähendab. Kui lapsed lähevad lasteaeda, siis nad teavad, mida lapsed söövad ja mida mitte.” Sealse töötukassagi kohta jagub tal kiidusõnu. „Pärast elamisloa saamist suunati mind personaalsele intervjuule ja tehti personaalne integratsiooniplaan.”

Sellist teenust pakutakse Soomes välismaalastele, kes on riigis olnud vähem kui kolm aastat. Meenutan, et ka Eestis on 2009. aastal piloteeritud uusimmigrantide kohanemisprogrammi ning astutud samme tugiisikute koolitamiseks ja võrgustiku loomiseks, kuid sajaprotsendilise edukuse ning mõjususega ei ole need teenused seni veel tööle rakendunud. Ahmed käib keelekursustel. „Mulle räägiti, et ma ei ole tõenäoliselt võimeline isegi osi tähti hääldama, aga tegelikult ei osutunud see mul keeruliseks. See on raske, aga mitte väga raske, leian ma. Praegu saan ma aru kolmveerandi, mida mu ümber räägitakse,” rääkis ta.

Keeltekooli süsteemi peab Ahmed väga nutikaks. Ta on märganud, kuidas saab keeleõppe kaudu ka väga palju infot Soome traditsioonide, ajaloo ning praktiliste igapäevatoimetuste kohta. Ahmed lähtub põhimõttest, et kui omandad kas või ainult kümnendiku infot igast kanalist, mis keeleõpet ning praktikavõimalust pakub, tuleb kokku juba väga palju. „Aga koolis on meil kahte tüüpi inimesi. On need, kes käivad vaid sellepärast, et toetusraha saada, ja need inimesed, kes käivad, et päriselt ka õppida, tööd leida ning Soome ühiskonda integreeruda. Neid on enam-vähem pooleks,” arvas Ahmed.

Ahmed ise alustab õige pea tööväljaõpet ühe suure firma juures, lootes sinna ka hiljem tööle jääda. See kõik kõlab lootustandvalt. Ahmed on tegus meesterahvas, kes on avatud ning kohanemisvõimeline ja perena toimivad nad üksteist toetavalt ning arvestavalt. Perekonna tugi ning üheskoos toimimine on neil hetkedel tähtis. „Soomes elatakse koos koertega, mitte oma vanematega. Egiptuses ei saa oma vanemaid lihtsalt niimoodi maha jätta,” ütles Ahmed. „Mul on suur pere: kuus venda ja kaks õde. Nemad elavad mu vanemate lähedal. Mu ema suri ammu aega tagasi ja meil on piisavalt suur pere, et isa toetada. Alati, kui mul on võimalus, käin Egiptuses oma perel külas. Isegi kui see maksab palju raha. See on suur kultuuriline erinevus,” tõdes Ahmed.

„Mis on Eesti ja Soome erinevus? Mulle meeldib Eesti rohkem kui Soome. Tunnen ennast eesti inimestega mugavalt. Nad on minu jaoks selgemini loetavad. Soomlastest ei saa ma kunagi aru, kas nad on vihased või rõõmsad. Nad muudkui naeratavad, ööpäev ringi. Kui nendega midagi arutada, siis sellele vaatamata, et nad naeratavad, võivad nad sulle lõpuks negatiivse otsuse teatavaks teha. Siis ei saa ma aru, sest nad naeratasid ju mulle kogu aeg ja kuidas siis nüüd niimoodi…”

Naerame.

„Vahel, kui ma siin Eestis liigun, vaadatakse mind kummaliselt. Aga ma saan aru, et näen teistmoodi välja ja siin ei ole palju selliseid inimesi. Soomes ei huvitu sellest keegi. Kui elasin Haapsalus, siis mõistsin, et olen üks inimene väga pisikesest välismaalaste kogukonnast ning mulle teenuste arendamine ja pakkumine on kallis, ma saan sellest aru,” jõudis Ahmed jutuga taas meie vestluse algusse tagasi. „Võib-olla on Eestis lihtsalt inimesi juurde vaja? Võib-olla sunnib suurem inimeste arv riiki ka edasi liikuma ja arenema?”

Aga mind jääb meie vestluse lõppedes kummitama just see väike seik, mida mu vestluskaaslane justnagu muuseas jagas: „Rääkisin kord ühele soomlasele, et ootan, et tema minuga vestlust alustaks. See annab mulle võimaluse ise ka rääkida. Ütlesin talle, et ma olen siin võõras, see on sinu maa. Võib-olla sulle ei meeldi, kui ma ise sinuga rääkima tulen. Eestis on palju kergem suhelda ja suhtlust alustada kui Soomes.”

See avab ju tegelikult vaid ühe tahu vastusest, mida oma peas tiirlevaile küsimustele me vestlusest otsima tulin.