Aidi Vallik: Kui ruumi ei saa usaldada

Laste kasvatamisel ja masside juhtimisel on ühiseid jooni, sarnaseid seaduspärasusi, kui neid eirata saame, kas ebastabiilse psüühika ja ebaadekvaatsete käitumismustritega lapsed või samalaadset ühiskondlikku meelelaadi kandva kodanikkonna.

Juhid kannavad masside suhtes mõneti sarnast tähendust ja rolli, mis on lapsevanemail, õpetajail ja kasvatajail oma laste või lastegruppide suhtes. Kasvatuse olulised märksõnad „turvalisus” ja „usaldus” kehtivad täiel määral ka masside juhtimisel.

Turvalisus ja usaldus tagatakse käitumise ennustatavusega, stabiilsusega. Nii lapsel kui ka täiskasvanul on rahulik ja pingevaba viibida ruumis (mentaalses ja ka materiaalses), mille seaduspärasid ta tunneb, kus kehtivad kindlad reeglid, kus seinad ei muutu vahepeal põrandaks ja uksed akendeks või vastupidi. See on turvalisus, kui me teame, kuidas asjad toimivad ja kuidas peame toimima meie nende asjade keskel, ja kuidas toimivad selles ruumis teised meiega seotud ja meile tähtsad inimesed. See loob kontrollitavuse, turvalisuse, usalduse.

Probleem tekib siis, kui selles ruumis enam reeglid ei kehti või kui ei olegi kindlaid reegleid. Probleem tekib, kui me enam ei tea, kas uks on ikka uks ja aken aken või kas seinad paiknevad ka homme nii nagu täna. Probleem tekib, kui meie elu juhtijail ses ruumis on topeltsandardid, topeltmoraal, totaalne järjekindlusetus; kui me enam ei tea, mis reeglite järgi mängitakse. Selles ruumis olijate peale ei saa enam kindel olla… ja me hakkame kahtlustama. Kartma.

Et inimteadvusele on sellesama turvalisustunde taastamiseks omane ümbritsevat kaootilist ruumi kuidagigi tähistada ja tõlgendada, mõista püüda, tekivad igasugused õhust võetud teooriad, kuulujutud, ennustused, uskumused jms. See on püüd ratsionaliseerida maailma, mis ei ole ratsionaalne; see on püüd saada kontrolli alla midagi, mis ei ole kontrollitav. Nende protsesside tulemusena tekivad frustratsioon, hirmud, ärevus, depressioon.

Need viivad nii lapse kui ka ühiskondlikud massid juhitamatu käitumiseni, veel kaugemale ratsionaalsusest ja kontrollitavusest. See ei saa aga olla ühegi lapsekasvataja või ühiskondliku juhi eesmärk. See ei ole jätkusuutlik ei inimelu ega ühiskondliku arengu perspektiivist.

Sellest hoolimata teevad kirjeldatud vea paljud lapsevanemad ja õpetajad – nad ei suuda isiklikust põhimõttelagedusest, iseloomutusest, järjekindlusetusest või muudest nõrkustest tingituna luua toda turvalist ruumi. Veel sagedamini teevad seda viga ühiskondlikud juhid. Asutuste juhid, poliitikud, liikumiste vedajad jts. Kui kasvatuses toodab see viga haige närvikavaga lapsi ja sellest edasi samataolisi täiskasvanuid, siis kõrgema tasandi vea tagajärjeks on järjest haigem ühiskond.

Eelöeldu näeb välja nagu mingi mõistujutt, kuid ei ole see ometi mitte. Pigem on see kasvatusteoreetiline mõtisklus viimatiste sisepoliitiliste skandaalide ja ilmsikstulekute üle. Tõdemus, et Tallinna Sadama ümber mahhineerinud valitsuserakonnad ja suuremahulist altkäemaksupoliitikat viljelnud Keskerakond on moraalselt (või moraalituselt) üsna ühe pulga peal, on ilmselt üldine ega vajakski eraldi enam väljaütlemist. Mind ei huvita ka mitte niivõrd asjad iseeneses, kuivõrd see, milliseid ahelaid nad käivitavad, mis on nende tähendus ja mõjutused… ja mis võib olla nende käivitatud protsesside tulem näiteks 10 aasta pärast.

Meie ühiskondlik mentaalne tervis siin Eesti riigis ei ole nagunii kunagi olnud erit kiita. Seda on suunanud ja mõjutanud mitmed ühiskondlikud tragöödiad, eesti rahval ei ole peaaegu kunagi olnud oma „turvalist ruumi”. Ühiskonnakordadest turvalisima ruumi suudab luua demokraatia, kus kehtivad selged reeglid ja mingid kindlad väärtused ning põhimõtted, mitte skeemitsemise varju peidetud või otseselt seadusvastased isevalitsejalikud lükked.

Ma vaatan viimasel ajal üha süveneva õudusega, kuidas meie riigi juhtimisstiil hakkab järjest rohkem omandama teatud ühisjooni Venemaa ja teiste autoritaarsete libademokraatlike riikide juhtimisstiiliga. Ja kuidas järjest rohkem kaob rahva usaldus juhtide vastu, kaob turvalisustunne selles riigis elada. Enne valimisi sagedasti kuuldav küsimus: „Keda sealt valida, kui kõik on nagunii pätid?” osutub justkui järjest ja järjest õigustatumaks.

Kas me julgemegi siis enam kedagi valida?

Kas me julgemegi siis enam oma riiki usaldada?

Kas me julgemegi siis ühel päeval enam uskuda, et meil peaks olema oma riik?

Aidi Vallik

kolumnist