Kuidas Haapsalus seriaali „Pilvede all” üles võeti

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 4

pilvede all foto arvo tarmula4 pilvede all foto arvo tarmula5 pilvede all foto arvo tarmula6 pilvede all foto arvo tarmula7

Graafiku järgi algab võttepäev kaheksa paiku hommikul ja lõpeb kümne paiku õhtul.

Teisipäeval peaks võttegraafiku järgi Haapsalus üles võetama telesarja „Pilvede all” 15 uut stseeni, graafiku järgi algab võttepäev kaheksa paiku hommikul ja lõpeb kümne paiku õhtul. Hommikul kella üheteistkümne paiku uurin võttegraafikut, ei saa suurt midagi aru ja helistan produtsent Toomas Kirsile, millal oleks kõige õigem aeg tulla ja kuhu. Kirss arvab, et vast nii kella ühe paiku Fra Maresse, aga peab täpsustama.

Uurin veel väheke võttegraafikut, kella ühese võtte kohta pole seal küll nagu midagi kirjas. Mõtlen, et eks nende võtetega ole nii, nagu on. Kõik kulgeb nii, noh… oma rütmis, millel filmi rütmi ja igapäevaelu rütmiga pole suurt pistmist.

Fra Mare ees

Kolmapäeval on eetris „Pilvede all” 150. osa. Episoode, mida võetakse Haapsalus üles teisipäeval, peaks nägema 153.–155. osas. Peaks nägema Haapsalus üles võetud Marit ja Albertit, Innat ja Sirjet ning haapsallast Aivo Paljasmaad kah. Neile, kes seriaalist suurt miskit ei tea, aga siiski mingil põhjusel seda lugu loevad, siis: Mari ehk Elisabet Reinsalu on „Pilvede all” üks peategelasi, üks kolmest õest, see keskmine. Sirje (Rita Rätsepp) on Mari ema, Albert (Ain Lutsepp) on Mari… noh, kasuisa ja Sirje mees ja Inna mees kah. Albert ja Inna, muide, elavad Haapsalus, kus Sirje peab pansionaati. Ja Paljasmaa (seriaalis vanamees Jüri) kehastab seriaalis siis Paljasmaad, s.t iseennast. Või vähemasti on ta niiviisi ütelnud.

Seda, mis asju ja suhete sasipuntraid seriaalitegelased teisipäeval Haapsalus ajavad ja lahti harutavad, tuleb samuti täpsustada, nagu kellaaegagi.

Täpsustamise tagajärg on see, et oleme Arvo Tarmulaga kolmveerand kahe paiku Fra Mare valvelauas, relvastatud teadmisega, et võte algas kuskil Fra Mare sviidis kell pool kaks, meie tohime seda pealt vaadata, see on okei, nagu on okei ka see, kui me väheke hiljaks jääme. Noh, me oleme jäänud hiljaks. Valvelaua töötaja ei tea võttest midagi.

Valvelaua töötaja uurib majaesist, nendib, et autot ja bussi pole ees, eks filmirahvas käi nagu vanajumal juhatab, eile ka käisid, ja kui nad tulevad, eks siis kuskil üles võetakse kah. Fra Mare igapäevaelu ei näi see kuidagimoodi häirivat. Soome prouad suunduvad kepikõnnile, üks kougib taskust merekivi ja silmitseb seda heldinult. Meie ootame. Ei oska muud midagi teha.

Väheke enne kella kahte keerab produtsent Kirsi auto hoogsalt Fra Mare ette, vähemasti nii kinnitab valvelaua töötaja, sest ega meie ju Kirsi autot tunne. Tundub, et töötajal on õigus. Autouksed pauguvad, Kirss, kaks kaunist naist kaenlas, hüüatab joviaalselt „Ema ja tütar!” ning võtab suuna hotelli peaukse poole. Ema ja tütar ehk Sirje ja Mari ehk Rita Rätsepp ja Elisabet Reinsalu, kõrged kontsad all ja osaraamatud käes, püüavad produtsendiga pehmel murukamaral sammu pidada. Sirje näeb välja tükk maad noorem kui filmis ja Mari väheke vanem. Ühesõnaga näivad ema ja tütar ihusilma ees päris ühevanused.

Võtame Arvoga sappa.

Fra Mares sees

„Siin on ju nihuke labürint ehitanud,et…” nendib Kirss oskuslikult Fra Mare koridorides loovides. „Nüüd juba hakkab väheke aimu saama!”

Jõuame kohale. Sviidi uks on lukus. Lukus ukse taha koguneb troppi kaameraga mehi ja kaamerata mehi ja tüdrukuid. Sirje ja Mari istuvad ukse taga sohva peal, on osaraamatud lahti löönud ja loevad pominal teksti. Siis on sviidi uks ühtäkki lahti, kaameraga mehed ja kaamerata mehed ja tüdrukud hakkavad edasi-tagasi sebima. Kõik see meenutab ühte korralikku organiseeritud kaost, kus kõik on segamini, põrkutakse siia-sinna, aga ometi näib iga osake teadvat, mida teha ja kuhu põrkuda. Mina kirjutan, relvastatud produtsent Kirsi loaga seda teha, kuigi Kirss ise on kadunud, olen põrkujatel ilmselgesti ees, aga keegi midagi ei ütle ka, loovivad minust mööda. Litsun end rohkem vastu seina. Arvo klõpsib pilte.

Režissöör, kui ta ikka on režissöör, aga küllap on, sest ta peab ennast niimoodi üleval, arutab, kuidas ja mida teha, võtteplaane ja suundasid. Sirje ja Mari loevad ukse taga pominal osaraamatut. Sviidi suures-suures voodis on tekk pusas, nagu oleks sealt keegi äsja tõusnud.

„Elisabet, hommikumantel on vannitoas!”

Elisabet Reinsalu on osaraamatu kinni pannud, seisab ja räägib telefoniga. „Olgu, ma pean minema,” ütleb ta rutakalt ja kaob vannituppa.

„Kübar on kadunud!”

Kell hakkab veerand kolm saama.

Vannitoast ilmub hommikumantlis Mari ja saab pisikese mikrofoni külge. Sirje on kübara üles leidnud ja saab kah pisikese mikrofoni külge.

„Kas ma tulen, see pott peas, sisse või?” küsib Sirje, kõrged kontsad all, elegantne mustvalge kostüüm seljas, lakknahast kott käevangus, uurib kübarat ja torkab siis selle pähe.

Tekst tehakse läbi.

Tundub, et Sirjel ehk emal on Mari ehk tütrega mingi asi ajada. Maruvihane Sirje otsib oma elukaaslast Gunnarit, kelle auto olla öösel hotelli parklas seisnud. Sellesama hotelli parklas siin ja Mari on sviidi ukse taga kolkinud Sirje just sisse lasknud.

Ühesõnaga on ema juba mõnda aega kahtlustanud, et tütar on hakanud jahtima tema meest, ja nüüd tundub ta olevat asjale jälile saanud.

„Haapsalu on väike linn, siin on silmad, mis näevad, ja kõrvad, mis kuulevad!” raevutseb Sirje, aga tundub, et Mari ei tea Gunnarist midagi. Sirje näikse tasapisi rahunevat.

Edasi käib jutt juba Pireti ja Urmase pulmadest, millest jälle Sirje midagi ei tea.

„Lits! Kus ta on?”

Mari kaob, osaraamat näpus, jälle vannituppa.

„Kuidas ma teda löön?!” hädaldab Sirje. „Ma ei oska ju!”

Tuleb välja, et hüüatades „Lits! Kus ta on?!” peab Sirje Marile vastu kõrvu andma, aga ta täpselt ei tea, kuidas seda teha. Sirje arutleb, kas peaks ehk mõne kaameramehe peal harjutama.

Vahepeal helistab Paljasmaa, kes teatab, et tema ehk vanamees Jüri ja Alberti („Ma teen Lutsepaga,” ütleb Paljasmaa telefonis) võte on õhtul kell viis promenaadil, kuursaalist väheke vasakul, või pool kuus kõige hiljem. Või kell kuus.

Olen ennast litsunud seina vastu nii lapikuks kui võimalik, lapikumaks enam ei saa, aga tuleb välja, et see pole kaugeltki piisav. Kui ma ei taha ennast lapikuna seriaalis näha, siis tuleb mul kolida voodi ja akna vahele nurka, kuhu ma kolin hea meelega, sest seal, põrandal maas, pole ma vähemasti kellelgi ees. Arvo kamandab režissöör mulle järele ja annab talle karmi korralduse, et võtte ajal pilti teha ei tohi.

Tekst tehakse liikumisega läbi. „Mul ei ole tõendeid, aga see ei tähenda, et midagi ei toimu,” sisistab Sirje Marile.

Kell on kolmveerand kolm.

Istun nurgas maas, mis on ainus paik sviidis, kuhu kaamera ei võta. Seatakse valgust.

Liikumisega veel kord algusest peale läbi.

„Lits! Kus ta on?! Gunnari auto oli öösel hotelli parklas!” – „Ema! Otsi abi!”

Täisproov. Tähelepanu! Läks!

„Lits! Kus ta on?!”

Hmm… Miks ööbib Mari hotellis? Kas Gunnari ja Mari vahel on tõepoolest midagi?

Kell on kolm.

„Hakkame salvestama!”

„Prõmmin kohe konkreetselt või?!” küsib Sirje, saab juhise konkreetselt prõmmida ja kaob sviidi ukse taha.

„Kaamera!”

Sirje prõmmib. Mari, hambahari suus, ilmub vannitoast ust lahti tegema. Kostab hele laks. (Tundub, et Sirje on vahepeal siiski löömise selgeks saanud.)

„Lits! Kus ta on?!”

Sirje ja Mari istuvad voodi peal. „Üks lõik teksti jäi ära!”

Võetakse tagasi. Kaamera käib. Mul on kohutav hirm, et Arvo mobiil hakkab helisema, aga ei hakka…

Sirje, tasapisi rahunenud, kaob ukse taha. Ta on lubanud pulmadega väheke oodata. (Hiljaaegu on Sirje Gunnarile teinud abieluettepaneku ja Gunnar, imelik küll, on olnud nõus, aga enam vist nii väga ei ole, aga ei taha ütelda ka.)

Mari seisab sviidi akna all ja valib numbrit. „Sa oled mulle teene võlgu!” ütleb Mari telefoni. „Ta on nõus ootama!”

„Tee üks kord veel! Dramaatilisemalt!”

Mari teeb. Dramaatilisemalt.

Kellele Mari helistab? Kas Gunnarile? Või kellele?

„Väga hea!” ütleb režissöör.

Võtte lõpp.

Kell hakkab pool neli saama. Kaameramehed hakkavad plaane võtma. Meie Arvoga läheme minema.

Telesari „Pilvede all”:

„Pilvede all” on Eesti telesari kolmest õest: Piretist, Marist ja Kertust. Sarja näitab Kanal 2. Esimene osa oli eetris septembris 2010. Sel kolmapäeval oli eetris sarja 150. osa. Üks sarja tegevuspaiku on Haapsalu.

Sarja produtsent on Toomas Kirss, režissöör Indrek Simm, stsenarist Eleonora Berg. Peategelasi kehastavad Inga Lunge (Piret), Elisabet Reinsalu (Mari) ja Liis Haab (Kertu) ning Rita Rätsepp (Sirje, Pireti, Mari ja Kertu ema), Ain Lutsepp (Albert, Sirje eksabikaasa, Pireti isa), Andres Dvinjaninov (Gunnar, Sirje elukaaslane), Vladas Radvilavicius (Indrek, Mari abikaasa), Indrek Sammul (Erik, Kertu abikaasa), Margus Jaanovits (Urmas, Pireti elukaaslane) ja Leila Säälik (Maimu, Eriku ema).

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
3 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Karla
9 aastat tagasi

Paljasmaale sobiks kõige rohkem joodiku roll. Siis ta räuskab ja sõimab kõiki nagu ehtsalt.

Imestan
9 aastat tagasi

Miks leheruumi sellise mõttetu kirjutise peale raisata? Raskestiloetav soga. Enne sära lavale või teleekraanile jõudmist ongi köögipoolel palju rasket tööd, kus edu ja ebaedu, pisaraid ja naeru, kohalejõudmisi ja hilinemisi jne, jne. Muljetada saavad sellest vaid asjaosalised, mitte võhikust kõrvalseisja.

Bokk
9 aastat tagasi

Seda serjaali saab ainult täitsa pilves olekuga vaadata.