Anvar Samost: Edgar Savisaare järjekordne viimane võitlus

Juba kümme aastat tagasi nägi Edgar Savisaar end pidevate rünnakute all oleva märtrina, keda ohustavad reeturid.

Edgar Savisaare kohta on ilmselt kõik võimalik ära öeldud, korduvalt. Mitte ainult viimaste nädalate jooksul, vaid tegelikult juba aastaid tagasi. Eks see ole loogiline. Nagu ringkonnakohtu kohtunik otsuses Villu Reiljani kohta kirjutas: tegemist on väljakujunenud isiksusega, kes enam ei muutu.

Paari kolleegiga oleme aeg-ajalt lõõpides ennustanud Savisaare ütlusi parajasti käimasolevas skandaalis. Tihti oleme täppi pannud, vahel on Eesti teenekaim demagoog pedaali ootustest sügavamale vajutanud, vahel on leidnud andekamaid sõnastusi, kui meie mõttelend lubas. Viimasel korral suutis üks vestluskaaslastest ära arvata fraasi „kahe jalaga poliitikas tagasi”, aga kellelegi ei tulnud pähe vanarahva ütlus „prillikivi” kohta.

Sama lihtne on ette näha samme, mida Savisaar teeb. Ta ei ole tõepoolest peaaegu kunagi üllatusi pakkunud. Kas tõesti keegi prognoosis, et altkäemaksus kahtlustuse saamine paneb Savisaart esinema avaliku kahetsuse ning teatega uurimise ajaks ametitest kõrvale astumise kohta? No muidugi mitte.

Kümne aasta eest ilmunud raamat „Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990–1992” (Kleio 2004, 1007 lk) koosneb 11 osast. Viimane neist kannab kõnekat pealkirja „Viimane võitlus” ja räägib sellest, kuidas Savisaare juhitud valitsus lahkuma pidi. Tekstis on lisaks pealkirjale veel rohkelt viiteid märterlusele ja reetmistele.

„Mind vapustab kõikidest inimlikest asjadest kõige enam reeturlus. Need valusad kogemused pole mind inimesena kujundanud. Aga nad on mind ümber kujundanud,” kirjutas Savisaar 2004. aasta kevadel. Ta jaotas ta reeturid Dante „Põrgu” alusel nelja tüüpi: omaste reeturid (caina), poliitilise erakonna reeturid (antenora), külalislahkust ära kasutavad reeturid (tolemea) ja oma heategijate reetjad (giudecca). „2003/2004. aasta vahetusel pikemaajalisest haigevoodist tõustes avastasin, kuidas on palet vahetanud mu oma erakonna pea. /…/ leidsin eest antenora ja giudecca liidu.”

Paar lauset hiljem kordas Savisaar: „Sellest avalikult ei räägita, aga tegelikult elame kõik reetmisi ja ülejooksmisi üsna rängalt üle. Eriti kui seda teevad inimesed, keda me oma arvates oleme ise poliitikasse aidanud ja neile teed sillutanud.”

Kuuldavasti on eskimotel lume kohta mitukümmned sõna, mis eristavad nende jaoks nii igapäevase sademetüübi kõige väiksemaid alajaotusi. Savisaare jaoks on tema isik ja isiklik lojaalsus nii olulised, et ta peab puudulikku eesti keelde laenama reetlikkuse eri vormide nimed keskaegsest Itaaliast.

Oluline on siinkohal see, millest Savisaar täpsemalt ei kirjutanud, aga mis on niigi arusaadav: reeturid heidetakse kõrvale, edasi minnakse ilma nendeta, eriti kui tegu on võitlusega, aga poliitika ongi võitlus, kuna rünnatakse kogu aeg. Poliitika nõuab ohvreid: „Poliitika on eelkõige korvamatu närvikulu, tasustamata töötunnid, kinnimaksmata ebamugavused ja teenimatu tänamatus. Seepärast tuleb hinnata kõiki neid, kes oma ainukese elu aega raatsivad ja tahavad ohverdada teiste tulevikule.” Kes tahab, võib siit välja lugeda ka seda, et eriti tähtsa poliitiku tasustamata tunnid võib poliitik ise korvata talle vastuvõetaval viisil.

„Peaministri” toimetaja oli Kadri Simsoni isa Aadu Must. Kuuldavasti oli ka Kadri Simson toimetamisel kaasa aidanud, aga isegi kui ei oleks, tunneb ta kindlasti Savisaart hästi. Ta on näinud, kuidas saadakse „reeturiks” ja mis „reeturitest” saab, kuidas nende asemele tulevad uued usaldusalused ning kui vähe on tõenäoline, et Savisaar ka kõige viletsamate väljavaadete korral soovib võitlusest loobuda. Iga uus päev on ju põhimõtteliselt taas „viimane võitlus”.

Keskerakonna võimalikke arenguid kaalunud vaatlejad on korduvalt osutanud rahulolematusele erakonna riigikogu fraktsioonis ja piirkondades. Kongressi delegaatide hääled ei ole valijate hääled ja seega oleks nagu lootust, et Savisaar võib esimehe koha kaotada. See on õige ainult osaliselt. Eestikeelsete piirkondade juhtidel ja sealt valitud keskfraktsiooni liikmetel on ilmselt tõesti olnud keeruline Lasnamäe ja Narva valijatele suunatud samme selgitada. Samas poleks paljudel neist ilma häälteta Lasnamäelt ja Narvast riigikokku mingit asja.

„Poliitiku valuuta on hääled. Esimest korda võid saada hääli siis, kui ühined parteiga, viimast korda siis, kui selle pauguga hülgad,” hoiatas Savisaar. Tänaseks on küll näiteid sellest, et tal polnud tollal õigus (Sven Mikser), aga inimestele, kel pole jõudu või soovi Keskerakonda hüljata, on see paraku reaalsus.

Anvar Samost

kolumnist