Kui 1991. aasta jaanuaris märatsesid Vilniuses Nõukogude tankid ja Riias Nõukogude eriüksuslased, kardeti Baltimaades tõsiselt, et Moskva lämmatab baltlaste vabaduspüüded verre, sest muu maailma tähelepanu oli pööratud samal ajal aset leidvale lahesõjale.
Kõigil oli meeles 1940. aasta kogemus, mil Stalin, kasutades ära Prantsusmaa sensatsioonilist langemist, Baltimaad peaaegu käratult Nõukogude Liidu rüppe krabas.
Rahvusvahelises elus on viimasel ajal aset olnud kaks sündmust, mis võivad põhimõtteliselt muuta külma sõja ajal välja kujunenud diplomaatilist maastikku. On mõistetav, et Venemaa, pagulaste küsimus ja Kreeka on need oma pakilisuse tõttu varjutanud. Pikemas perspektiivis võivad aga need kaks isegi olulisemaks ja seega ka Eestile elutähtsaks kujuneda. Jutt käib siis Iraani tuumakokkuleppest ja USA–Kuuba diplomaatiliste suhete taastamisest.
Selle aasta juulis sõlmitud Iraani tuumakokkulepe vähendab Iraani uraanivarusid ning samuti peab Teheran võimaldama juurdepääsu Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) inspektoritele Iraani tuumakäitistele. Ühesõnaga, rahvusvaheline kogukond loodab, et sellega loobus Iraan arendamast tuumarelva. Vastutasuks lõpevad mitmesugused sanktsioonid Iraani vastu, millega saab Teheran juurde umbes 100 miljardit dollarit oma riigieelarvesse.
Muidugi võib kõik veel vussi minna. Teheran võib lepingut lihtsalt ajutiseks lahenduseks pidada ja tuumarelvaga salaja edasi töötada. Iisrael, kellele praegune leping ei meeldi, võib anda ennetava löögi tuumakäitistele nagu näiteks varem Iraagis või Süürias.
Minna võib aga ka positiivses suunas. Iraani islamirevolutsioon 1979 oli piirkonnas ikkagi väga radikaalse muutusega. USA kaotas seal oma liitlase ja Iraani nõrgestamiseks julgustati Iraagi diktaatorit Saddam Husseini Iraaniga sõda alustama. Saddam muutus aga pärast seda nii julgeks, et arvas, nagu kuuluks talle ka õigus Kuveit okupeerida. Nii olemegi taas lahesõja alguses. Iraan on toetanud ka terrorirühmitusi nagu Hezbollah, mis on pingestanud Iisraeli-Palestiina olusid. Võib ka öelda, et paljuski on moslemiimmigrantidega seonduv sõjakus tulenev Iraani islamirevolutsioonist – enne ei seostanud Euroopasse tulevad moslemid end nii tugevalt islamiga.
Iraani praegune suund tuumarelva pealt majanduse parandamisele võib leevendada pingeid laiemas Lähis-Idas. Iisraeli rahutusest oli juba juttu, aga see oleks kordi suurem, kui Iraan jätkaks ilma igasuguse kokkuleppeta tuumarelva poole püüdlemist. Soov tuumarelv saada tekiks ka Saudi Araabial ja Türgil ning siis istuksime piirkonna temperamenti arvestades väga suure püssirohutünni otsas. Asjaolude väga helgeks kujunemisel võime näha ka USA-Iraani diplomaatiliste suhete taastamist.
Alles mõni päev pärast Iraani tuumaleppe sõlmimist teatasid USA ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastamisest. Pärast seda, kui kommunistid tulid Kuubal 1959. aastal võimule, halvenesid suhted ameeriklastega kiiresti ja 1961. aastal lõpetas USA diplomaatilised suhted Kuubaga. Aasta hiljem seisis maailm silmitsi tuumaholokausti võimalusega, kui Kuubale viidud Nõukogude raketid tekitasid USA ja Nõukogude Liidu vahel vastasseisu, mis on külma sõja ajaloos tuntuks saanud Kuuba kriisina. Lisatagu siia CIA korduvad katsed tappa Kuuba liider Fidel Castro. Kuuba oli külmas sõjas üks Nõukogude Liidu ustavaimaid liitlasi.
Praeguses Ukraina kriisis on räägitud palju uue külma sõja võimalikkusest. Ajalugu ei kordu muidugi täpselt, aga parem mitte tarbetult riskida – ilmselt nii võidi mõelda Washingtonis. Valge Maja ei soovi, et Venemaa paigutaks Kuubale taas mingeid sõjamasinaid.
Niisiis, kui läheb õnneks, on USAl kaelast kaks külma sõja aegset tulipunkti, Iraan ja Kuuba. Eestile on säärane areng muidugi tervitatav, sest mida vähem on ameeriklastel jändamist maailma muudes kohtades, seda rohkem saavad nad tähelepanu pöörata siinsele piirkonnale. Mida vähem on ameeriklastel muret teiste kohtadega, seda vähem on nende käest võimalik ka midagi välja pressida.
Praegu tundub viimane väide eriti kehtivat Kuuba kohta. Teatavasti said nõukogulased vastutasuks Kuuba rahulejätmise eest ameeriklaste lubaduse viia välja raketid Türgist. Maailma mõjusfäärideks jaotav Venemaa poleks ilmselt välistanud samasugust võimalust ka praegu – viinud mingisuguse sõjatehnika Kuubale ja asunud seejärel kauplema, nõudes näiteks NATO sõjatehnika lahkumist Baltimaadest.
Aga ka Iraani leebumine on oluline. Mida vähem on sealses piirkonnas pingeid, võtab see alust saada uusi liikmeid ja energiat Islamiriigilt. See aga võib pikema aja peale vähendada Euroopasse tulvavate pagulaste hulka. Nagu öeldud, on Iraani puhul kõik stsenaariumid veel võimalikud, aga tuumakokkulepe on näide diplomaatia, mitte relvade kasutamisest. Kui Iraan muutuks jälle rahvusvahelise kogukonna täieõiguslikuks liikmeks, võidaksid nii ameeriklased kui ka eestlased.
Mitmesuguste tulipunktide rahunemise järel on põhimõtteliselt kaks võimalust: kas vähendada kaitsekulutusi või suunata sõjavägi senistest tulipunktide juurest mujale. Kui lõppes külm sõda, tõmbasid paljud riigid oma kaitsekulutused väiksemaks. Nüüd, pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu, see aga vaevalt juhtub. Sestap võib loota, et USAl on siinsesse piirkonda sõjamasinaid lihtsam paigutada kui Iraani ja Kuuba pingekollete puhul.
Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja