Haapsalu teatristuudio lavastus „Mis asi see on?” meenutas teatrikooli kevadist erialaeksamit. Ärevil trupp küsinuks nagu, et on nad ikka õigel teel.
Inimesed imestavad mõnikord, et kas teatrikoolis peab tõesti hakkliha mängima. See tunduvat naljakas. Meditsiini- või ehituskoolis ei nõuta sellist asja tõesti ja eks ta pentsik olekski. Teps mitte aga teatrikoolis. Sisseastumiseksamitel võivad õppejõud nõuda isegi vahetegemist looma- ja sealihast toote mängimisel. Võidakse nõuda ka näiteks värvilist eesli unenägu või vana väsinud vokiratta igatsust helgema homse järele. Mida iganes. Selliste improvisatsioonide abil loodavad õppejõud saada selgemat pilti katsealuste kujutlus- ja loomevõimest.
Näitleja on publiku ees tegelikult alasti, ta on nagu peo peal. Kui muusik väljendab ennast pilli kaudu ja maalikunstnikul on abiks pintsel koos värvidega, siis näitleja eneseväljendusvahendiks on ainult tema ise. Tema läheb letti kõigi oma naha ja karvadega. Suured näitlejad valdavad oma pilli muidugi värvi- ja nüansirohke meisterlikkusega.
Sellise tasemeni jõutakse järk-järgult. Katusest ei alustata ühegi maja ehitust, esmalt laotakse ikka vundament. Teatrikoolis algab kõik inimloomuse õppimisest ja selle uurimine läheb lahti esimesest päevast peale. Inimene seisaks tudengite ees nagu pintsak, mida siis mööda õmblusi lahti harutatakse. Hiljem tuleb detailid muidugi jälle kokku õmmelda. Lavaliste etüüdide abil uuritakse inimest nagu valget hiirt laborilaual. Inimese eesmärgid, tahtmised, ihad, rõõmud, mured, headus, kurjus, lihtsameelsus, salakavalus – seda loetelu võiks jätkata lõputult. Teatrikoolis väljendub uurimine muidugi lavalaudadel ehk tudeng peab laval näitama, mis imeloom see inimene on.
