Eesti piimanduses on olnud halvemaid ja paremaid aegu, aga praegust kriisi nimetatakse üheks hullemaks. Piimakarjakasvatajad saavad liitrist keskmiselt 23 senti, Läänemaa põllumehed ei saa sedagi. Kui praegune hind oleks veerandi jagu kõrgem, oleksid kulud tasa. Enamasti ei julge põllumees praegu unistadagi. Oli lootus, et sügisel hind pisut tõuseb, aga elu ei ole seda kinnitanud.
Kuigi iga päev tiksutab kahjumit, on Läänemaa karjapidajad veel lootusrikkad. Talveks on sööt varutud. Kõik püüavad kevadeni vastu pidada, aga kindlust, et asi paremaks läheb, ei ole.
Eestist paistab piimakriis eriti hull, sest Eestis on piimahind kõige rohkem alanenud. Mingil kombel on euroliidu mõnes riigis piimahind vahepeal küll pisut alla läinud, aga nüüd on jõudsalt kasvanud ja jõudnud kriisieelsele tasemele. Rumeenias on aga piimahind isegi kallim, kui oli enne kriisi.
Millele karjakasvataja loodab? Mõni aeg tagasi kutsuti inimesi üles rohkem piima ja piimatooteid tarbima, aga nüüd on see jutt vaibunud. Valitsus võitleb sigade katkuga, piima asjus valitseb vaikus ja ega Läänemaa põllumehed Eesti riigi abile enam eriti loodagi.
Kardetavasti ei ole suurt abi loota ka Euroopa Liidust. 500 miljonit eurot terve Euroopa piimakarja turgutamiseks ei ole peaaegu mitte midagi. Kuidas 500 miljonit ära jagatakse, ei ole praegu veel teada. Piimahinda vaadates vajaksid kõik kolm Balti riiki eeliskorras euroabi.
Kui piimale uut turgu kiiresti ei leita, ootab Eesti piimakarja kiire hääbumine. See on loomapidajaile emotsionaalselt valus otsus, aga veelgi valusam on pärand, mis hävitatud karjast järele jääb. Vahepeal oli piima hind nii hea, et põllumehed jõudsid ehitada moodsad robotlaudad ja soetada moodsaid masinaid. See tähendab, et nad on pankade ja liisingufirmade pantvangid. Mis hinnaga need võlad tasutud saavad, ei taha mõeldagi.
seakarjad hävitamisele, piimakarjad hävitamisele, taluinimesed võlavangi? Kas natuke kummaliselt orkestreeritud ei tundu, härrased valitsuses?
ja meil pole turg manipuleeritud, ega on ju?