Emotsioone pakkus Pekingi kergejõustiku MM küll ja veel. Aasta enne Rio de Janeiro olümpiamänge keeravad kõik vinti juurde ja kõrgeid tulemusi tuleb ridamisi. Mida sa hing veel ihaldad.
Ka hõbemedal võib lõrinal nutma ajada, nagu juhtus Hiina odaviskaja Hui Hui Lyuga. Ta juhtis võistluse viimase viskeni, siis läkitas sakslanna Katharina Molitor piigi kaugemale. Pärast võistlust on esikolmikul tavaks oma riigilippudega publiku ette auringile joosta, kuid Lyu ei suutnud sammugi astuda. Lipu tõstis ta küll sirgetele kätele, kuid pisarad aina voolasid. Autasustamisel ta algul küll naeratas, aga võitja auks kõlanud Saksa hümni ajal hoidis vaevu uut nutupurset tagasi. Aja möödudes hakkab Lyule hõbemedal kindlasti meeldima, aga enne peab pettumusvalu hinges lahtuma.
Ka eestlased olid kurvad, sest Gerd Kanter võitles küll mehe moodi, kuid medalist jäi napilt puudu. Veterani ihuliikmed vajavad remonti, siis saab aasta või paar tippkonkurentsis veel kaasa lüüa. Kanter ise on rääkinud, et ehk läheb sügisel operatsioonile. Kui kõik õnnestub (ja miks ei peakski), siis võime juba järgmisel aastal kettaringis näha värsket Kanterit. Tundub, et mehel on veel purakat varuks ja isu on kah.
Laiemalt võttes ootavad Eesti kergejõustikusõpra ees aga veidi kitsimad ajad. Kui sajandivahetusel hullutas ja hellitas meie meeli kümnevõistleja Erki Nool ja seejärel algas Kanteri medalitesoolo, siis nüüd tuleb uue maailmavallutaja tulemist veidi oodata. Kokkuvõttes olid meie jõustiklased tublid ja häbi ei olnud kellegi pärast. Uut superstaari on nende hulgas küll raske näha. Tõkkejooksja Rasmus Mägi ja kümnevõistleja Maicel Uibo annavad siiski mingit lootust.
Naljaga pooleks võib öelda, et Läti naised panid Eesti mehed selili. Lätlannad said seitsmevõistluses pronksi ja odaviskes seitsmenda koha, Eesti meestel on vastu panna kettaheite neljas ja kümnevõistluse kümnes koht. Asi on naljast siiski kaugel. Näiteks 200 m jooksus jäävad Eesti mehed maailma kiiremate naistega jänni. MMi üks ilusamaid hetki oli hollandlanna Dafne Schippersi võit 200 m distantsil kõigi aegade kolmanda tulemusega. Valge naise võit mõjus üldse meeliülendavalt, sest jooksupilt on ju aasta-aastalt aina mustem.
Algas see kõik enam kui poole sajandi eest, kui 1960. aasta Rooma olümpiamängudel võitis maratonikulla paljasjalgne imemees Etioopiast Abebe Bikila. Seejärel hakkas pikkadel staadionidistantsidel võite noppima Keenia mees Kip Keino. Kõik see lisas tollal värvi ja oli põnev. Nüüd on need kaks riiki pikamaajooksu ainuvalitsejad, sprindis hullavad aga jamaicalased ja USA mustanahalised. Vähe sellest, Pekingis võitis iidsel eurooplaste alal kulla keenialane Julius Yego, Jamaical sirguvad aga medaliahned heitjad-tõukajad. Esialgu tundub jällegi kõik rõõmus ja värvikas. Kui kauaks?
Nii et Gerd Kanter ei saa veel kuidagi ketast nurka panna. Vähemalt aasta pärast Rio OMil ei tule tal mitte üksi Eesti, vaid kogu vana hea Euroopa au ja väärikuse nimel endast parim anda.