Valge Daami pantvangid

Kai Tarmula (vasakult), Antti Kammiste, Anneli Aken ja Pille Raudkivi on oma hinge Valgele Daamile ära lubanud. Foto: Arvo Tarmula

Ilmselt ei osata ammu enam pöörata tähelepanu pisiasjale, et Haapsalu linna üheks kõige olulisemaks kultuurisümboliks olevat Valge Daami etendust teevad inimesed, kes ise juba aastaid enam Haapsalus ei ela. Aga igal aastal tõmbab neid nagu magnetiga siia piiskopilinnuse juurde tagasi. Ja nad tulevad – nad on Valge Daami pantvangid.

Istume selle loo „peasüüdlastega” kultuurimaja tühjas kohvikus. Tühjas seepärast, et on esmaspäev ning kultuurikeskus koos raamatukogu ja kohvikuga siis linnarahvale suletud. Niisiis on see suur maja kogu oma pika ja kireva ajalooga meie päralt – kellele meenub üle Eesti kuulus vokaal-instrumentaalansamblite atesteerimine „Haapsalu Kevade” nime all, kellele rahvateatri „Randlane” värvikad lood ja kellele see, et kunagi olid siin rajooni kõige vingemad diskod. Rääkimata Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalist, mis praegusel ajal aina tuntust juurde kogub.

Seekord aga räägime hoopis Valge Daami saladusest – mis see on, mis igal aastal isegi teisest maailma otsast jälle kohale toob, selleks et rahvas saaks paaril pimedal augustiööl näha vabaõhulavastust Valge Daami legendist.

„Ma proovisin vahepeal Valgest Daamist eemale hiilida,” tunnistab Anneli, kes tuleb igal aastal just augustiks Haapsallu oma praegusest kodulinnast Trierist Saksamaal. Katse ära hiilida oli siis, kui Indrek Pangsepp lavastas oma versiooni kuulsast legendist (2008 – toim.) ja Anneli mõtles: las nad siis teevad, nad saavad ju ilusti hakkama. Ometi tuli kaks nädalat enne esietendust meeskonnalt üks väike appikarje ja jälle läks nii nagu alati…

„Ma arvan, et kui ma peaksin ühel hetkel tõesti loobuma, siis need võõrutusnähud saavad hirmsad olema. Mulle meeldib seda teha ja ma ei raatsi loobuda! Võib-olla peaks – ma ei tea, aga see saab väga valus olema,” ütleb Anneli, kes on Valge Daami lavastuste juures vastutavas rollis olnud 2000. aastast.

„Minu Valge Daami aeg algas aastal 1984, kui ma Viljandi kultuurikoolist Haapsalu kultuurimajja tulin,” räägib Pille, ise ka imestades, et sellest juba nii palju aastaid on. „Sellest ajast ma olengi Valge Daamiga seotud – kas on mul etenduses mõni roll olnud või olen lavastajal paberi ja pliiatsiga sabas käinud ja tema mõtteid üles kirjutanud. Sellest ajast, kui Anneli asja üle võttis, olen ka mina etendusega juba rohkem seotud.”
Põhjus, miks ta igal aastal jälle tuleb, on üsna lihtne ja inimlik. „Ma teen seda seltskonna pärast! Tähtis ongi see, et me saame jälle kokku, tuleme ja teeme rõõmuga,” jutustab Pille.

„Meie meeskond on nii kokku kasvanud, et piisab ühest sõnast ja kohe on kõik hakkamas. Ühtne jõud on see, mis Valge Daami tegemise juures innustab ja jälle kokku kutsub. See on hästi vahva!” ütleb Pille, keda siin kandis rohkem Pilleka nime all tuntakse.
Kui küsin, mis on Kai vabandus, kes selle vestluse ajal on meiega ühenduses mobiilse sidevahendi vahendusel Pärnust, kostab alati reibas Kai, et tema vabandus on Aken.

„Ega mul etenduse endaga pole enne seekordset lavastust kokkupuudet olnud. Ma olen Valge Daami üritusteks küll muid asju teinud, aga etendust tegin ma esimest korda alles siis, kui Anneli selle tüki valmis kirjutas ja lavale tooma hakkas. Minule oli see täiesti uus kogemus ja see meeldib mulle kohutavalt! Kui sa oled ikkagi Valge Daami saatel üles kasvanud ja kõiki neid etendusi näinud…” annab Kai mõista, et Haapsalu legendi etendustel on sõltuvust tekitavad mõjud ka kõrvalseisjaile.

Haapsalu legendi vabaõhulavastusi on siin nähtud igat sorti ja masti. Kai sõnul oli nendega nii, et kord oli kohv temal jahtunud ja siis jälle liiga kuum, aga Anneli libreto ja Toomas Lunge muusikaga „Valge Daami saladus” sobis tema veregrupiga imehästi. 
„Ega ma ausalt öelda kohe täpselt aru saanud, mida Anneli must tahtis, aga meil on alati väga hästi klappinud ja asi hakkas meil lihtsalt mõnusalt jooksma,” räägib Kai, kelle roll on visuaalse dünaamika tekitamine ehk maakeeli laval masside liigutamine.

Aga veelgi on rahvast augusti täiskuuööde ajaks Haapsalu linnusesse seks puhuks kohale tulemas. „Anto Siimson, meie esimene toomhärra elab Kihnus, teine toomhärra Markus Raudkivi tuleb Tartust. Munk Gregorius, kes on Haapsalust pärit – Marko Matvei –, tuleb Tallinnast. Kosilane Vilivald, meremees kodanikunimega Arved Alas seilab suurema osa ajast hoopis mööda meresid. Üks koori liige tuleb koguni Jõhvist,” loetleb Anneli. Eesti on seega kaetud.

Muusik muundub näitlejaks

Sel aastal astus Valge Daami vennaskonna ridadesse uus suurus. Et mitte üles lugeda kõiki projekte, kus on kõnealune isik osalenud, ütleme lühidalt: klahvpillimängija ja laulja Antti Kammiste, kes mängib Anti Rannuse asemel üht peaosa, toomhärra Jonathani.

„Mind räägiti ära meili teel. Olin parajasti Hongkongis hotellis, kui sain meili, mis ütles, et see kiri sisaldab pakkumist, millest ei saa keelduda. Saatja oli mõistagi Anneli,” muheleb Antti.
Anneli tsiteeris seal „pühakirja” ehk lavastuse libreto 13. minutit, mis ütleb nii: „Mis jumalast anti kord Haapsallu kanti”, mida tuleb mõningat kirjapildilist erinevust ignoreerides tõlgendada nii, et Antti osalemine lavastuses on ette määratud ja tõrkumine seetõttu mõttetu.

Ega Anttit olnud vaja väga palju moosida kah.

„See oli puhtalt uhkuse küsimus: kui juba „jumalast anti”, siis ei saanud ju seda eirata,” naerab ta. „Kui nüüd täiesti aus olla, eks see olnud mul keeruline otsus, aga ma võin ühe korra elus mingi väljakutse ju ka vastu võtta,” räägib Antti ja seletab, et Valge Daami lavastuses osalemine on temal eneseületamise projekt. „Ma pole ju näitleja! Ma ei tea, kuhu käsi panna, ma ei tea, kuhu jalgu panna, kuhu vaadata, kuidas pöörata. Täna hommikul ärkasin hirmuhigist läbimärjana,” räägib muusikuna sadu lavalaudu auklikuks kulutanud mees.

Kaaslaste julgustava õlalepatsutuse peale, et oh, küll see näitlejameisterlikkus ka tuleb, teatab Antti rõõmsalt: „Jah, aastatega! Siis, kui ma ka ükskord juba staažikas Valge Daami mängija olen, kunagi 20 aasta pärast,” naerab ta, esialgu taipamata, et andis just välja veksli end veel vähemalt kaheks aastakümneks etendusega siduda. Mõistagi pandi see hooletult pillatud lubadus Anneli, Pilleka ja Kai poolt targu kõrva taha ja lubati sisse kasseerida.

Mis tunne on Anti Rannuse kingadesse astuda?

„Väga põnev ja väga keeruline, sest need kingad on jõle suured! Ma komistan nendega pidevalt. Kõik teised osatäitjad teavad täpselt, kuidas mina pean laval mingis stseenis olema, kahjuks mina seda nii täpselt ei tea. Ja ma ei saa seda rolli ja liikumist ka päris enda järgi ümber teha, sest kõik on harjunud sellega, mida Anti laval tegi,” selgitab Antti asja keerukust.

„Anttiga on meil tulnud teha väga suur töö ja seda ilma meespeategelase Olafita, kes pääseb meie juurde siia alles homme (teisipäeva – toim.) hommikul. Me ei saa ju teha Jaanile (Jaan Lehepuu, Olafi rollis – toim.) üllatusi, et nüüd on meil siin stseenis hoopis teistsugune roll ja liikumine. Tegelikult on natuke kahju ka, et Antti ei saa etenduses väga palju improviseerida ega iseennast rolli panna,” räägib Anneli.

Meie jutuajamise päevaks pole Antti oma lavapartneri Jaani ega ka Kaiga töösituatsioonis veel kokku puutunudki – proovides on talle seni „Olafit teinud” Anneli, kel on mõistagi kõigi tegelaste jutud-laulud peas ja tulevad une pealt, kui vaid vaja.

Ise tehtud, hästi tehtud

Kui ühe erandiga on Valge Daami lavastuse käsikiri ja muusika tellitud professionaalsetelt tegijatelt, siis „Valge Daami saladusega” läks teisiti.

„Sellega oli nii, et püüdsime leida uut kirjutajat, mis eri põhjustel ei õnnestunud. Siis ma küsisin Andres Ammase käest, mis ta arvab, kui teeme seekord ise,” meenutab Anneli. "Ta ütles, et jah, loomulikult! Miks ma just Andrese käest küsisin, ma ei teagi, aga kui on mingi tähtis küsimus, siis ikka tahad, et hea sõber, kes on ühtlasi lugupeetud inimene, kinnitaks, et ma olen õigel teel."

Andres ütles: ära siis päris kõike ka enda peale võta – las muusika teeb ikka keegi teine.

„Siin ei olnud pikka mõtlemist ja õnneks oli Toomas Lunge kohe nõus,” seletab Anneli, kuidas sündis sel aastal kolmandat korda mängitav ja publiku väga sooja vastuvõtu pälvinud lavastus.

„Minu meelest oli see väga hea ja julge otsus!” kiidab Kai ja seletab, et kui Annelil on tekstide kirjutamine alati väga hästi välja kukkunud, on sedakorda tulemus eriti tugev – etendus on selgelt publikule ja vaatemängule orienteeritud ning väga hästi haaratav.„Ideaalne! Ajastus oli väga õige! Võib-olla ta just ootaski sellist suuremat formaati,” ütleb Kai.

Pillekas tunnistab, et  tegelikult on juba varemgi nii suusoojaks nalja visatud ja mõtet veeretatud, et teeks kohe täitsa ise, kogu lavastuse. „Et ei hakka kuskilt kedagi kauplema ja siis ootama, kas see tekst nüüd tuleb, milline see tuleb ja kas see tuleb õigeks ajaks. Vahel on ka juhtunud, et ikka ei tule. Siis muudkui jälle ootad ja ootad.”

„Anneli kiituseks ütlen ma veel seda, et kui tekste kirjutab inimene, kes ise ka laulab, siis ta mõtleb ka selle peale, kui mugav seda laulda on. Tavaline tekstikirjutaja või luuletaja võib kirjutada küll väga sügava sisuga ja huvitava teksti, aga võib juhtuda, et seda laulda on täielik enesetapp,” tunnustab Antti niigi juba punastavat autorit.
Ise tegemise pluss ja miinus on teadagi selles, et pärast saad süüdistada või õnnitleda ainult iseennast. Anneli ja Pillekas tunnistavad, et kui tellida kelleltki käsikiri, ei saa mitte kunagi üllatusi vältida – ei häid ega ka mitte nii häid.

„Eks neid hetki ole olnud igasuguseid,” muheleb ta.

Ühe suurema üllatuse osaliseks sai tema sõnul vahest kauaaegne rahvateatri Randlane juht Marina Sillaste, kui talle laekus Hardi Volmeri lavastuse käsikiri, mille autorid on suurmeistrid Villu Kangur ja Ilmar Trull. „See oli ikka sigahea tekst!” kõlab üksmeelne hinnang ja kõigi suu läheb selle lavastuse paremaid palu meenutades laiale naerule. „Ütleme nii, et kõik ei mõistnud seda. See kas meeldis väga või ei meeldinud üldse, külmaks ei jäänud keegi,” räägib Pillekas.

2005. aastal tuli aga leppida n-ö säästulavastusega – piiskopilinnuses pidid algama suured renoveerimistööd, aga nende algus lükkus ootamatult edasi. „Võtsime siis läbi aegade lavastustest paremad stseenid ja panime neist loogilisena tunduvas järjestuses loo kokku. Kõiki originaaltegelasi me kohale küll ei saanud – Elle Kulli asemel mängis näiteks kunagine kultuurimaja direktor Maria Pettai ja Sepo Seemani „kehaks” tuli Veikko Täär,” meenutab Anneli.
„Need inimesed, kes Valge Daami lavastustest midagi ei teadnud, ei saanud küll suhteliselt mitte midagi aru, aga väga lahe oli! Asi toimis, kuigi osa vaatajate meelest oli kontekst puudu. Ühel hetkel oli meil laval kuus või seitse valget daami,” ütleb ta.

Järjekorras 13. Valge Daami lavastuse võtsid nii publik kui ka ajakirjanikest kriitikud väga hästi vastu. Paraku mängitakse sel nädalavahetusel „Valge Daami saladust” viimast korda. Mis saab edasi?

Asjaosalised on ühel meelel, et varem tehtut pole mõtet uues kuues korrata – peaks millegi uuega välja tulema. Anneli avab veidi kaarte ja poetab, et tuleb lähipäevil ilmselt liisku heita, kummale potentsiaalsele tegijale esimesena kinnas visata.

Kas aga võib selles kindel olla, et järgmisel aastal sama seltskond taas Valge Daami lavastust teeb ja Antti hakkab oma välja lubatud 20 aastat näitlejastaaži välja teenima?

„Kui sel aastal kuidagi hästi välja kukub ja kellelgi mind pärast seda veel vaja on, siis küll, jah,” lubab Antti. „Tegelikult on ju selliseid asju väga tore teha, oma seltskonnaga, ja see seltskond on mulle juba päris oma. Seda soola on aastate jooksul koos päris palju ära söödud – on nii mõndagi kultuurset koos tehtud,” muheleb ta.

„Mina olen alati olemas, kui mu elus just midagi eriti pöördelist ei toimu,” ütleb Pillekas.

„Jaa! Ma olen niikuinii Haapsaluga kätest ja peast ja jalust nii seotud, et iga põhjus veel rohkem siin käia on väga äge!” hõiskab Kai. „Kogu meie näiteseltskond on nii lahe! Inimesed lustivad, teevad samal ajal kõvasti tööd ja selle kõrvalt saab südamest naerda. Kogu aeg on mõnus adrekas üleval!”

„Ja ongi nii!” haarab Pillekas sõna sabast kinni. „Oled oma tööde ja tegemistega siit eemal ja kohe ootad seda aega, millal saab jälle tulla. Alati, kui lahku läheme, on väga kurb.”

„Sellel aastal on mu vanem tütar ka laval, üks Ridala tüdrukutest. Tema meenutas, kuidas ta on terve lapsepõlve nautinud näidendiproove ja oodanud, millal see etendus siis nüüd tuleb. Nüüd on mu teine laps selles eas, et hakkab sama moodi Valge Daami aega nautima ja läheb ainuüksi linnas Valge Daami plakatite nägemisest elevile," räägib Anneli. Pole midagi teha – see on meil veres!”

Kes on kes 

Anneli Aken, libreto autor ja lavastaja
Käis Haapsalust korraks ära 2004–2005 ja lahkus Eestist 2007
Elab Saksamaal Trieris
Vabakutseline kultuurikorraldaja ja lauluõpetaja

Pille Raudkivi, etenduse juht
Saabus Haapsallu 1984. aastal Kiviõlist. Lahkus Haapsalust 1998
Elab Tallinnas
Kultuurikorraldaja, töötab Loo kultuurikeskuses

Kai Tarmula, lavastuse liikumisjuht
Lahkus Haapsalust 1996. aastal
Elab Pärnus
Lapsepuhkusel ettevõtja

Antti Kammiste, toomhärra Jonathan
Lahkus Haapsalust 1986. aastal ja naasis 2014
2015 ametlikult Haapsalu linna kodanik
Muusik