Henri Zibo. PEETER LANGOVITS
Haapsalust pärit akordionist Henri Zibo rakendab „Klassikatähtede” saatest kaasa saadud kuulsusesära selle vähemoodsa pilli maine parandamise vankri ette ja tahab ka ise hakata akordionit õpetama.
Akordioni- ja lõõtspillifestivalil Rannalõõts eelmisel nädalal oli festivalikülalistel taas rõõm nautida noore ja andeka akordionisti Henri Zibo esinemist. Kontserdil Haapsalu Raamatus tuli hingestatud esituslaadi poolest tuntud Zibo välja klassikalisi teoseid sisaldanud kavaga, mis seab ka esitamisele mõningad piirangud, kuid Zibo sõnul oli sel oma tagamõte.
„Klassikalist akordionit mängitakse Eestis vähe nagu ka akordioni jaoks kirjutatud originaalrepertuaari,” põhjendas Zibo ja tunnistas, et ega ta ennast nii väga seda sorti muusika mängijana ette kujutagi. „Ma ise olen tegelikult selline ekspressiivsem tüüp ja esitan pigem emotsionaalsemat muusikat.”
Sõnadega „akordion” ja „ekspressiivsus” seostub eestimaalastel vahest esimesena Soome akordionivirtuoos Kimmo Pohjonen, kelle lummavat ja ülivõimsat esitust on Maarjamaal saanud imetleda mitmeid kordi. Kui põhjanaabrite juures on Pohjonen muusik, kes oma täiesti uutmoodi ja mässulise lähenemisega akordionimängule on selle ebalaheda instrumendi maine uuele tasemele viinud, siis Zibo loodab midagi sellesarnast korda saata Eestis. Pohjoneni oma eeskujuks Zibo küll ei nimeta, kuid õppida on tema sõnul Soome akordionišamaanilt küll.
„Aeg-ajalt meeldib mulle teda kuulata-vaadata, ja kui temalt midagi õppida, siis just muusikasse sisse elamist. Ta teeb seda nii veenvalt!”
Akordionil on Eestis paraku siiani n-ö vanainimese lõhn juures – ollakse harjunud, et nii akordionit kui ka lõõtsa tõmbas külajaanikul või suguvõsa kokkutulekul mõni pensionipõlve nautiv naabrimees või kellegi vanaema. Zibo nentis naerdes, et akordioni sellises kuvandis pole veel suurt muutust olnud, aga jää on liikuma hakanud. Selle tõestuseks on muidugi ka Rannalõõtsa festival.
„Õnneks hakkas inimeste arvamus pärast eelmise aasta „Klassikatähtede” saadet veidi muutuma. Päris palju tuli selliseid kommentaare, et oh, ma ei teadnudki, et akordioniga üldse niimoodi mängida saab!” rääkis Zibo.
Zibo tunnistas, et saatesse minnes oligi see tema eesmärk – näidata, kui huvitav ja milliseid võimalusi pakkuv pill akordion tegelikult on. „Ma ei läinud sinna kuulsaks saama, see tuli boonusena kaasa,” muheles ta.
Igal juhul on kuulsusefaktor tööle hakanud – Estonia kontserdisaalis on Zibo kolmel korral esinenud täismajale, samuti on ta saanud tagasisidet, et kontserdile tulekuks on täiesti piisavaks põhjuseks saanud juba ainuüksi Henri Zibo nimi plakatil.
„Eelmisel sügisel astus Tallinna muusikakooli akordioni erialale vist 8–9 õpilast ja ma tean, et mõned jäid ka ukse taha,” teadis Zibo rääkida, nii et tema sõnul võib öelda küll, et akordioni populaarsus Eestis on kasvama hakanud.
Praegu on Zibo enda sõnul koolitu – Tallinna muusikakeskkool on lõpetatud, kuid sügisel hakkab ta muusika- ja teatriakadeemias instrumentaalpedagoogikat õppima. „Ehk õpin ma siis korraga akordionit kui sooloinstrumenti ja seda, kuidas akordionimängu õpetada – kaks ühes,” selgitas ta.
Eriala valikut põhjendas Zibo sellega, et akordioniste on Eestis vähe ja kunagi peab ju noorem generatsioon peale tulema, kes akordionimängu õpetada oskab. Teiseks avastas Zibo kord ühele väiksele lapsele akordionit tutvustades, et talle meeldib õpetada.
„Ma usun, et saan õpetamisega hakkama, aga eks siis järgmisel aastal hakkab paistma, kui andekas ma selles vallas olen,” naeris Zibo.
Saidikas
Haapsalu muusikakoolis alustab sel aastal kolm uut akordioniõpilast
„Sellist populaarsust, nagu akordionil kunagi oli, praegu enam muidugi pole,” tunnistas Haapsalu muusikakooli direktor Andres Kase.
Üks põhjus on tema sõnul kindlasti selleski, et pillid on väga kallid.
Kase ütles, et muusikakooli vastuvõtus akordioni eriala populaarsuse olulist kasvu veel ei kajastu – sellel aastal tuleb ettevalmistusklassi akordionit õppima kolm õpilast, koos nendega on Haapsalu muusikakoolis siis 11 akordioniõpilast ja lõõtsa õpib kaks last.
„Akordioni ja üldse muusika õppimine on väga vahva – kui sa oled sellega ikka seitse aastat tegelnud, võib sellest saada hobi terveks eluks,” rääkis Kase.
Algavaks õppeaastaks on vastuvõtt küll lõppenud, aga proovida tasub alati.
Üks mees nägi unes taevalikku õiglust
ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale.
Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.