Ann Mari Anupõld: Seakatk ja aus piim

Ann Mari Anupõld. URMAS LAURI

Loomaarstina puutun ma kokku nii lemmik- kui ka põllumajandusloomadega. Mõnikord juhtub, et väike- või suurloomainimesed tunnevad teise valdkonna vastu huvi. Siis on põnev näha, kui palju või vähe informatsiooni inimesed keskmiselt omavad. Nii mõnigi kord pean siis tõdema, et väga paljud  on võõrdunud teadmisest, kuidas toit tegelikult nende lauale jõuab.  Praegust põllumajanduslikku  olukorda nähes tahaks aga iga viimasegi inimese tähelepanu just selles suunas meelitada. Kui kõik sead on ära gaasitatud ja kõik lüpsifarmid suure võlakoorma all murdudes laudauksed igavesti sulgenud, tundub olevat hilja selle üle järele mõelda, kuidas oleks võinud asju paremini teha, ja kas ehk järgmise aasta eelarvest kannataks seda sektorit toetada. Abi vajavad need inimesed nimelt juba ammu, ja abi on nad nii või naa iga kell ära teeninud, sest põllumajanuds on kahtlemata kõike muud kui niisama mõnus meelakkumine.

Tädi Maali lüpsiämbri ja 10 liitrit päevas piima andva Mustikuga on tänapäeva kõrgtehnoloogilistel farmidel ja tipptasemel aretusega piimakarjadel tõesti õite vähe pistmist. Paljudes farmides lüpsavad robotid, ja ka lüpsiplatsil toimetavad lüpsjad toksivad nii hoogsalt mööda ekraane ja nuppe, et kosmoselaeva juhtimine tundub selle kõrval käkitegu. Lehmade toodang tõuseb samuti kosmilistesse kõrgustesse. Kui 15 aastat tagasi käidi 30 liitrit päevas lüpsvaid lehmi kui imeloomi igast küljest uurimas, siis tänapäeval ei pöörata 50 liitrit päevas lüpsvatele lehmadele enam mitte mingit erilist tähelepanu. Seoses hullumeelse toodanguga ei näe paljud lehmad karjamaad ka enam lähemalt kui ainult laudaaknast. Selleks, et toodang säiliks ja lehma tervis sellele koormusele vastu peaks, peab olema söödaratsioon viimse mikroelemendi grammini välja arvestatud ja peab sisaldama hulgaliselt teravilja ja jõusööta. See nõuab ka loomaarstilt erilist pingutust. Iga lehma haigestumist tuleb võtta väga tõsiselt, sest just see lehm võib olla indikaatoriks, et lauda tootmissüsteemis on taas mõni viga. Mõnikord on see tehniline, aga see võib olla seotud ka inimestega. Siis leiame ennast järsku  arstide asemel detektiivide kombel mööda lautasid luusimas, et leida üles vea allikad ja ennetada tulevasi muresid.  

Eduliste farmide tegevust juhtivad inimesed on ka ammugi kõike muud, kui vaid maaelu nautivad ja sõnnikut mitte pelgavad tädi Maalid. Baasteadmised peavad neil olema nii söödaratsiooni koostamisest, tehniliste probleemide lahendamisest, loomade tervishoiust, ehitusest. Toiduhügieenist ja töötajate motiveerimisest rääkimata. Ennekõike peab farmides aga oskama ühte. Nimelt sitast saia teha, ja seda sõna otseses mõttes. Sest kui piimahind ennast taas kord languse teele sätib ja liitri eest 24 senti ja vähemgi kätte saadakse, siis tähendab iga toodetud liiter hoopis kahjumit, mitte kasumit.

Olen selle aasta algusest saati näinud naaberpiirkondades paljude farmide sulgemist. Statistiliselt vist juba 10 protsenti karjast. Lõpetamise otsus ei ole ühelegi neist kerge olnud, ja loomade kadumisega kaovad ka kodulähedased töökohad ja maapiirkonna väärtused. Mis kasu on ilusast looduselähedasest elamisest kui töökoht asub 60 kilomeetri kaugusel ja kogu ümbritsev maastik upub tasapisi võssa?

Kuidas aga aidata talunikke rohkem kui ainult pöialt hoides, kas meil on üldse võimalik aktiivselt oma panust anda? Saksamaal ja Austrias on loodud näiteks bränd „A faire Milch” mis tõlkes tähendab ausat piima. Talunikud, kes selle programmiga liituvad, kohustuvad täitma teatud loomade heaolu ja söötmise ning tootmise nõudeid. Samas aga saavad nad 40 senti piimaliitri eest, ja tarbijal on poes võimalik teha valik just selle brändi nõuetega liitunud talunike kasuks. Eestis sellist võimalust veel ei ole, aga ehk on praegune kriis tagasihoidlikele eestlastele ka selles mõttes aktivaatoriks, et leida uusi võimalusi ja lahendusi, kuidas asju paremini teha. Mitte ainult naabrist paremini, vaid üleüldse paremini. Sest ikka peaks pürgima ideaali suunas, ja mitte lihtsalt selle poole, et konkurendi ees särada.

Üks tuttav pankur ütles mulle kunagi, et aeg-ajalt ta kadestab talunikke. Sel ajal kui tema büroos istub ja kujuteldavate summadega õhulosse ehitab, on talunik kahe jalaga päris maa peal, näeb oma kätega tehtud töö tulemust ja teeb tööd, mis ka päriselt toidab. Ja mitte ainult teda ennast, vaid ka paljusid teisi inimesi. Ning selleks, et see ilus asi säiliks, peame kõik vaeva nägema, ja aktiivselt õigeid valikuid tegema. Seda aga just nüüd, enne kui on lõplikult liiga hilja!