Andres Ammas: Sotsid ei taha hanguda

Kalle Muuli artikkel „Sotside suur asi“ inspireeris kolleegiga vaidlema ja teemat arendama. Muuli arvates pole sotside 21 ettepanekut piisavalt ambitsioonikad, vaid pigem kribu-krabu, millega pole mõtet koalitsioonilepet koormata.

Mina tahan uskuda, et sotside algatus pole sugugi ainult mainekujundus, vaid ka siiras soov Eesti elu edasi viia. Mis on koalitsiooni jaoks alternatiiv? Pärast kobarlolluse jõhkrat läbisurumist juunikuus 3,5 aastat hanguda, „analüüsida“, „uurida võimalusi“ jne.

Muuli arvab, et õpetajate palk tõuseb kokkulepitult nagunii. Küllap mingil määral  ikka. Aga on vahe, kas otsustatakse see, hambad risti, tõsta 120 protsendini keskmisest palgast või tiksuda edasi tempoga 3,5 protsenti, nagu on praegune prognoos tulevaks aastaks. Riskin paljude sõprade-tuttavate pahameelega, aga kultuur, isegi sotsiaalvaldkond võib oodata, õpetajate palka peab tõstma. Pole mõtet kulutada 40 miljonit paberivaba digikooli loomiseks, kui noori andeid kooli tööle ei asu. Ükskõik kui nutikas programm ei asenda õpetaja ja õpilase, mentori ja jüngri isiklikku suhet, kui kümne aasta pärast suur osa praegustest pedagoogidest pensionile jääb.

Kaks sotside suuremat lubadust kattuvad üks ühele vabaerakonna pakutuga: 400 eurot tulumaksuvaba miinimumi kuus (katteks tulumaksumäära tõus 24%-ni) ja maakonnatasandi tugevdamine kavandatavas haldusreformis. Mõne punkti kohta (avatud nimekirjad, nimekirja pikkuse piiramine kohalikel valimistel) on Vabaerakond juba Riigikogu menetlusse eelnõudki esitanud ja sotsidel pole tarvis muud, kui neid toetada. Ka kohalike omavalitsuste tulubaas, pealinna seadus, riigihangete süsteemi kaasajastamine, piirangud valimiskampaania mahule on Vabaerakonna mõttetubades palju kordi jutuks olnud ja oleme valmis neid koos kõigi teiste erakondadega edasi arendama.

Võiksin ilkuda sotsist kolleegi Kalvi Kõva kallal, kes kuu aega tagasi rahanduskomisjonis Vabaerakonna parandusettepaneku tulumaksuvaba miinimumi tõusu osas maha hääletas ja nüüd sama ideed kui hädavajalikku meedet toetab. Aga tegelikult on päris tore, et Kõva on tulnud samale järeldusele: Reformierakonna ja IRL-i mantra pideva tulumaksumäära langetamise võlujõust majanduse elavdamisele ei tööta enam ammu. Palgavaesus ja ühiskonna liiga suur kihistumine on tõsiasjad.

Sotside sõnastatud maksuettepanekut on Vabaerakonna majandustoimkond Tõnu Teeveere eestvõttel analüüsinud terve aasta ja jätkab idee täpsustamist. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 50€ võrra läheb riigieelarvele maksma umbes sama palju (75 miljonit eurot), kui toob juurde tulumaksumäära tõus 1 protsendi võrra. Kui madala palga saajatele rohkem raha kätte jääb, ei hakka nad ju säästma, vaid saavad tarbida rohkem ja kvaliteetsemaid (sh kodumaiseid) toidu- ja esmatarbekaupu, turule tuleb oluliselt raha juurde, sellelt laekub täiendavat käibemaksu. Kogu protsess soosib palkade tõusu, suuremat tööhõivet ja sotsiaalkulude vähenemist. Lisandub sotsiaalne efekt, väheneb surve välismaal tööd otsida ja ümbrikupalkadega nihverdada (seda ohtu on prognoositud juunis vastu võetud madalapalgaliste maksutagastuse kehtima hakkamisel).

Muidugi pole selline tulumaksureform universaalne imerelv. Aga seda on võimalik palgavaesuse vähendamiseks ja majandusele hoo andmiseks kohe käivitada, näiteks tempos 50 eurot tulumaksuvaba miinimumi tõusu ja 1 protsent tulumaksumäära tõusu aastas.

Sotsid oleksid võinud kaugemalegi minna. Rääkida näiteks kapitalimaksudest Olari Taali lendlause „Maksustada ei tule mitte rikkaks saamist, vaid rikas olemist“  ja maksuspetsialist Ardo Ojasalu ideede vaimus. Küllap nad arvasid, et see ajaks partnerid päris marru. Tähtsaim on, et lõpuks ometi algaks maksudiskussioon, et poleks nõnda, kui nõukogude ajal, kus ideede monopol oli ühel parteil.

Sotside kriitikud põlastavad: kus te koalitsiooniläbirääkimiste ajal olite? Aga meenutagem olukorda viis kuud tagasi. Keskerakond oli juhi puudumisest halvatud, IRL (vähemal määral ka sotsid) valimiskaotusest löödud, Vabaerakond segaduses suurest edust. Reformierakond  eesotsas härra Nilssoniga (nii nimetas ajakirjanik Priit Hõbemägi Rain Rosimannust) tegi kahe väiksema partneriga, mis tahtis.

Sotside hulgas oli juba siis küllalt neid, kes ei pidanud koostööd Reformierakonnaga ainsaks ja parimaks variandiks ning soovisid, et erakond koos Vabaerakonnaga läbirääkimistelaua tagant lahkuks. Tookord jäid peale tähtsate positsioonide ihkajad ja alalhoidlikumad. Ikka, et parem varblane peos…IRL oli kõigega nõus, peaasi, et kampa võetaks, ja sündiski selline liit, mille osapooled kohe pärast käte löömist üksteist kritiseerima asusid.

Nüüdseks on sotside hulgas palju rohkem neid, kes koos oma esimehe Jevgeni Ossinovskiga leiavad, et Eesti suurim probleem on Reformierakond kui riigipartei, mis on oma kombitsad ajanud kõigile võimupositsioonidele.

Kas sotsid on valmis õigete ideede nimel koalitsiooni lõhki ajama, ei tea siinkirjutaja ega vist enamik sotse endidki. Kiibitsejad peavad „kambakat“ Reformierakonnale ehk sotside, Keskerakonna, IRL-i ja Vabaerakonna koalitsiooni vähetõenäoliseks. Kalle Muuli vandus omanimelises raadiosaates pühapäeval taas, et Keskerakonnaga IRL koalitsiooni ei lähe.

Küllap ta teab, mida räägib, aga kõrvalt vaadates tundub praegune IRL kõike muud, kui  terviklik, sarnaselt mõtlevate aatekaaslaste ühendus. Uut karismaatilist esimeest Margus Tsahknat ootab Heraklese töö, aga selle üks osa on erakonna oma Augeiase tallide puhastamine, mis võib kõva raputuse kaasa tuua. Ja kui sotsid löövad selja sirgeks ja praegusest koalitsioonist lahkuvad, pole Reformierakonnal IRL-i enam millekski tarvis. Siis muutub tõenäoliseks hoopis parem- (Reformierakond) ja vasakliberaalide (Keskerakond) ühendus.

Ent kõigepealt tuleb ära oodata, mida partnerid sotsidele vastavad. Ikka peab ju lootma, et ollakse riigimehed ja head ja väärikad ettepanekud tehakse teoks.

Andres Ammas

riigikogu liige, Vabaerakond