Hiljuti käis meediast läbi pisike paanika, kui Poola rannikult leiti lihasööja bakter. Tegemist on tõesti ohtliku tegelasega, kes elab soojades meredes, aga keda on meie mere lõunaosas varemgi tuvastatud. Kliima soojenemine mõjub sellele bakterile hästi ja seega võib tema põhjustatud tervisehädasid tulevikus juhtuda senisest sagedamini. Paanikaks ei ole praegu siiski põhjust.
Kliima soojenemine mõjutab merd mitmel viisil, alates viigerhüljestest, kes vajavad sigimiseks püsivat jääkatet ja lõpetades tursaga, kellele mõjub halvasti vee sügavamais kihtides leviv hapnikupuudus, mida kliima soojenemine võimendab.
Praegu on Läänemere põhjakihtide hapnikupuuduse peamine põhjus ja üldse mere tervise põhiprobleem hoopis selle ökosüsteemi ületoitmises lämmastiku ja fosforiga. Üks süüdlane on töötlemata roiskvett merre laskvad ristluslaevad, kuid põhiosa koormusest tuleb siiski maismaalt. Oleme küll Euroopa Liidus keelustanud fosfaadid pesuvahendeis ja tublisti investeerinud puhastusseadmeisse, kuid on arenguruumi. Näiteks on Tallinnas maju, kuhu tuleb vesi, aga kanalisatsioon sealt justkui ei välju või suunatakse see salaja sajuveekollektorisse.
Lõviosa lämmastikust ja märkimisväärne kogus fosforist on pärit hajareostusest ja on eelkõige seotud põllumajandusega. Seda on vahel peetud põllumehe süüdistamiseks, kuigi põllumajandustootja otsesest süüst saab rääkida vaid mõnel juhul.
Tõsisemalt võiks süüst rääkida poliitikakujundajate puhul nii kodukamaral kui ka euroliidus, mille eelarvest ligi 40% kulub ühisele põllumajanduspoliitikale. Sellest omakorda suurem osa läheb otsetoetustele, mille kohta Euroopa kontrollikoda on märkinud, et neil puudub sõnastatud eesmärk. Seevastu on aga selge seos otsetoetuste suuruse ja väetise kasutamise ning ärakande vahel, nagu võib igaüks Eurostati kodulehel käies veenduda.
Nii ongi Läänemere-äärseist maadest hektari kohta suurim taimetoitainete ärakanne Taanis, kus on ka kõrgeimad toetused. Eestis on toetused madalamad ja väetisekasutus väiksem, kuid ega meilgi ole põhjust hoobelda: aastatuhandevahetuse paiku õige tagasihoidlik hajareostus on viimasel kümnendil kasvanud ja see avaldub ka meie rannikumere seisundi halvenemises.
Kahjuks ei suutnud põllumajandus- ja keskkonnaministeerium kokku leppida maaelu arengukava raames rahastatavate veekaitsemeetmete asjus. Seetõttu on veekaitseabinõud pöördunud pigem „piitsa” kui „prääniku” poole. Ette on valmistatud veeseadust karmistav eelnõu. Selle eesmärk on ju üllas – kaitsta vett senisest tõhusamalt põllumajandusreostuse eest. Liiati on Euroopa Komisjon alustanud kõnealuses valdkonnas Eesti vastu rikkumismenetlust, mis asjale pakilisust lisab.
Eelnõu lugedes meenub üks vana lugu mehest, kes otsis pargis kaotatud võtit laterna alt, sest pargis oli pime, aga laterna all valge. Eelnõu pühendub suuresti sõnnikukäitluse karmistamisele, seades ekstensiivseile loomapidajaile ja eriti väiksemaile nende hulgas üsna üle jõu käivaid nõudeid. Kuigi neid nõudeid on lihtne sõnastada ja kontrollida, julgen kahelda, kas ekstensiivse loomakasvatuse väljasuretamine teeb meie mere puhtaks. Keskkonnaorganisatsioonid tegid eelnõule mitmeid ettepanekuid, muu hulgas karstilehtrite senisest tõhusamaks kaitseks, kuid need on seni kahjuks arvestamata.
Poliitikaotsused on tähtsad, kuid mõndagi sõltub ka igast põllumehest. Just selle tõttu korraldab maailma looduse fond koos oma partnerorganisatsioonidega (meil Eestimaa looduse fond) juba hulk aastaid Läänemere-keskset põllumajandustootja konkurssi. Esile tõstetakse põllumehi, kes on teinud midagi merre voolava lämmastiku ja fosfori koguse vähendamiseks.
Esmalt valitakse igas Läänemere-äärses riigis riigisisene võitja, hiljem selgitatakse nende võrdluses üldvõitja. Kaks aastat tagasi võitis selle väärika auhinna Saida farmi juht Juhan Särgava. Eestist pole rohkem üldvõitjaid tulnud, kuid palju head võib öelda õige mitme konkursil osalenu kohta. Loomulikult selgitatakse Läänemere-sõbralik põllumees välja ka tänavu. Riigisiseses voorus sõelale jäänud kandidaatide vahel tuleb riigisisesel žüriil peagi teha raske valik ja saata parim regionaalsesse konkurentsi.
Selle pingelise võistluse arvukaile nominentidele ja võitjaile mõeldes pole kahtlustki, et toidutootmine saab toimuda ka veekeskkonna suhtes vastutustundlikul viisil ning me ei pea valima omamaise toidu ja puhta vee vahel. Kogu ühiskond peaks selliseid põllumehi märksa enam väärtustama, siis on meil tulevikus laual nii oma leib kui ka oma kala.