Läänemaal (ja tõenäoliselt mitte ainult Läänemaal, vaid ka mõnel pool mujal Eestis) pääseb gümnaasiumisse õppima ka kahtedega. Esmapilgul võib see tunduda kummaline. Kui aga asja üle järele mõtelda, siis polegi selles midagi imelikku. Väide, et „mõni õrnas eas saadud juhuslik kaks” ei pea saatuslikuks saama, näib vett pidavat küll. Kui on tahet õppida, miks peaks siis seda takistama. Kui õppimine lähebki üle kivide ja kändude, küllap siis midagi ikka kolme gümnaasiumiaasta vältel inimesele külge jääb. Küsimus on lihtsalt printsiibis: kas selekteerida õppureid enne või pärast. Me oleme harjunud, et gümnaasiumid sõeluvad õppureid katsetel ja ülikoolid sisseastumiseksamitel. Täiesti võimalik oleks aga võtta gümnaasiumisse vastu kõik, kes seal õppida tahavad, ja sõeluda lõpetajaid: teed lõpueksamid ära, saad lõputunnistuse või diplomi, ei tee, ei saa. Kas oleks seda maksumaksja raha eest teha mõistlik, on muidugi iseasi, aga printsiibina poleks paha ja oleks võimalik küll.
Paraku on kahtedega vastuvõtmisel peale „kõikidele võimaluse andmise” ka oma varjupool: soov gümnaasium säilitada. Milles iseenesest ei ole ka ju midagi halba. Kui üks omavalitsus tahab oma raha eest gümnaasiumi pidada ja õpetada oma lapsi, kuni neid on, siis pidagu ja õpetagu. Meeles tuleb aga pidada, et paratamatult tekitab see seisu, mida püüab riik gümnaasiumireformiga iga hinnaga vältida, nimelt ebavõrdsust. Olgu õpetajad kui tahes kvalifitseeritud, väike täistsüklikool paari-kolmekümne lapsega gümnaasiumiosas ei suuda pakkuda seda, mis puhas gümnaasium. Väikekoolidel on kahtlemata oma eelised, aga eesmärk ja kohustused on ikkagi samad mis puhtal gümnaasiumil: korralikku haridust anda.