1

“Vigur kellassepp” – raamat suurtele, kes novembris näevad vikerkaart

Vigur kellassepp

 

Kaie Ilvese värskeima raamatu eeltutvustuses on juttu vanapapist ja kassipojast. Mõte läheb kohe praegu laste seas menukaile Pettsoni ja Finduse juttudele. Aga võta näpust, autor pole kirjutamise ajal mõelnud ilmselt mitte ühelegi kindlale sihtrühmale, vaid lasknud vaba käega. Jutt oleks sündinud nagu ühe hooga ja mis parajasti näpust tuli. Väikestele lugejatele ei ole see lugu justkui otseselt mõeldud, sealt edasi aga igale vanusele, kes elus värve märkab. Või tahab märgata.

Teoses on palju lapsemeelset rõõmu ja fantaasiat, samuti hella suhtumist kõigisse tegelastesse. Kaie Ilvese puhul ei saa arvata, et ta mõnest oma raamatust kassi välja jätab. Ei jäta nüüdki. Teeb sellega veidi viguritki (nagu „Vigur kellassepa” autorile ju kohanegi), eksitades lugejat algusest peale, kes alles poole loo peale taipab, et minategelane pole mitte inimene, vaid kassipoeg.

Lugu ise areneb Tallinnas vanade puitelamute paradiisis Pelgulinnas. Täpsemalt Preesi tänava selles otsas, kus asub Peeteli kirik. Mõne tinahalli ja vihmase novembripäeva jooksul, kuhu sekka tsipa lundki sajab.

Meie usundis või mütoloogias on november hingedekuu. Hingede rändamist kohtab ka raamatus. Selles puudub aga kaamoslik paine. Siitilmast lahkunud kellassepaemanda ilmumine katuserennile ja jala põksimine vastu maja seina mõjub nagu Mary Poppinsi vigur. Seejärel muutub vaarikaroosade põskedega emand põldvarblaseks ja lendab minema.

Leskmees Ördinand ehk vigur kellassepp on oma üksildase eluga kinni jooksnud. Kelli ei paranda ta enam ammu (ja kes tänapäeval seda teenust nii väga vajabki) ning kosserdab oma lääpas kamassidega sihitult ringi. Ajalõks, tõdeb teose autor.

Esimene märk peatsest elumuudatusest ilmub läbivettinud sirelipõõsasse, kus otsib varju pahur hiline sääsk, imilont krimpsus ja vaarikaroosad nööpsaapad jalas. Teine hoiatus on jõulisem, kui kellassepaemand, sama värvi nööpsaapad jalas, Ördinandi maja katusel prõmmib. Kellassepp ise elab teisel korrusel ja kukub trepil. Altnaaber proua Roosinupp, kes sarnaneb põldhiirekesega, kohkub südame põhjani.

Kolmas hoiatus on veelgi tõsisem, sest emand saadab Ördinandile proua Roosinupuga oma hõbeuuri, mis saatuslikul päeval seisma jäi. Pärast seda päeva ei paranda vana kellassepp enam uure ja silmitseb kurvalt mustvalgeid fotosid. Neilt vaatavad vastu tema ja ta kaasa, kellel on sirelioksake käes, ise nii noored ja õnnelikud. Tardunud ja tolmuga kaetud vaikellu ilmub sel hetkel aga vallatu kassipoeg. Väljas sajab esimene lumi.

Siis juhtubki ime. Vana hõbeuur hakkab jälle käima ja kellassepaemand säutsub pilve piiril rõõmsat põldvarblase trillerit. Muidu nii tõreda Ördinandi hingeraasuke hakkab üles sulama, ta muutub tüki maad krapsakamaks ja kuigi novembrikuu hämarust koob pidevalt juurde vanajumala ristämblik, näeb vana kellassepp taevas vikerkaart helkimas.

Autori õrn ja soe suhtumine vanainimestesse õhkub raamatu igalt leheküljelt. Nostalgia kaduva maailma järele on lausa füüsiliselt tajutav. Lugejale võivad kanduda lõhnad vanadest puumajadest, kus puukoid väsimatult oma kõhtu täidavad. Silme ette kangastuvad vanaaegsed õmblusmasinad, kummutid ja puhvetkapid, mille sahtlitest võib leida mustvalgeid sakiliste äärtega leeri- või laulatusfotosid.

Autor tarvitab ka vanaaegseid sõnu, näiteks uurmaaker, tippmamsel, paraplii ja vehverkook, mis praeguses keelepruugis kõlavad kui kellassepp, masinakirjutaja, vihmavari ja piparkook.

Raamatu viimane rida „Järgmise korrani!” eeldaks nagu, et me juba tuttavaks saanud tegelastega kohtume edaspidigi. Kuigi otsest vajadust selleks polegi, sest äsja ilmunud teos mõjub igati terviklikult ja meeleolukalt. Tusameelseile soovitaks seda raamatut lugeda aga hämaral novembrikuul, ehk oskavad siis nemadki taevas vikerkaart märgata.

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Lääne Elu ajakirjanikul ilmus raamat | Lääne Elu

[…] Loe ka Aivo Paljasmaa arvustust. […]

wpDiscuz