Euroopa Komisjon suutis üllatada, pakkudes eelmisel kolmapäeval avalikustatud rändekavas Eesti kvoodiks kokku 1064 pagulast. Kui lähtuda rahvaarvust ja jõukusest, peaks kvoot olema kümme korda väiksem (Eesti osakaal ELi rahvaarvus on 0,26% ja sisemajanduse kogutoodangus 0,14%). Aga komisjon arvestas ka tööpuuduse taset ja varem vastu võetud varjupaigataotlejate hulka ning on määranud Eestile 1,85 protsenti pagulastest.
Ettekujutus, et Aafrikast üle Vahemere Euroopasse jõudnud põgenikud pole üldse meie probleem, on muidugi lihtsameelne. Lastest loobumise hinnaga on Euroopas loodud heaoluühiskond, mis tõmbab vastupandamatult ligi inimesi neist ühiskondadest, kus on laste nimel loobutud heaolust. Sellist põgeniketulva, mis praegu Euroopat ründab, ei pea ükski piir. Nad tulevad niikuinii. Meie asi on vaadata, kuidas neis oludes toime tulla – kuidas säilitada oma keelt, kultuuri ja rahvast.
Eesti üks häda on Lääne-Euroopaga võrreldes selles, et okupatsiooni ajal asustati siia ümber sadu tuhandeid venelasi, meil on linnu ja piirkondi, kus valitseb teine keel ja kultuur. Sinna ei saa me põgenikke paigutada, vastasel korral on neid väga raske Eesti ühiskonda sulandada, nad venestuksid.
Teine ja veelgi suurem häda on, et me oleme küll loobunud laste sigitamisest, kuid me pole suutnud luua heaoluühiskonda. Eesti on väljarände ja vähese sündimuse tõttu igal aastal kaotanud keskeltläbi 6000 inimest, kuid rahvas on ikka vaene ja maapiirkondades pole tööd. Tööpuuduse madal tase, mis meie põgenikekvooti suurendab, on saavutatud selle hinnaga, et inimesed on Soome tööle läinud. Maale on jäänud peamiselt need, kes saavad kas pensioni, käivad tööl linnas või on maksumaksja palgal.
Seega, kui me tahaksime pagulasi hajutada, nagu asjatundjad soovitavad, peaksime paigutama nad maale, kus pole tööd ega võimalust töökohti luua. Mõni kebabiputka võib ju Mustlas või Mõisakülas hinges püsida, aga selliseid edulugusid ei saa olla palju, sest ostujõulisi tarbijaid on maal vähe. Äsja valminud inimarengu aruande kohaselt tunneb isegi iga neljas põliselanik end siinses ühiskonnas tõrjutuna, mis siis veel rääkida pagulastest, kes sellisesse keskkonda paigutatakse.
Töötuist või madalapalgalistest eestlastest erinevalt ei saa pagulased ka Soome tööd otsima minna. Pagulane peab oma asukohariigis elama vähemalt viis aastat, alles siis võib ta mujale kolida. Seega peame eeldama, et hajutamisest hoolimata hakkavad pagulased õige pea ikkagi kogunema sinna, kuhu põliselanikudki. Ehk siis suuremaisse linnadesse, moodustades kogukondi, et mitte öelda getosid, kus valitsevad muust keskkonnast erinevad kombed ja hoiakud ning lõpuks, kui kogukond on juba küllalt suur, siis ka oma seadused.
Eesti huvi selles suures rahvasterändes ei saa olla solidaarsus iga hinna eest. See on üks ilus sõna, mida poliitikud kasutavad üksnes siis, kui see on neile kasulik. Suurbritannial näiteks on solidaarsusest oma arusaam lihtsalt sel põhjusel, et tema leping Euroopa Liiduga on hoopis teistsugune.
Meie põhiseaduses sõna „solidaarsus” ei ole. Seal on kirjas hoopis teised sõnad: keel, kultuur, rahvas. Seepärast on Eesti huvi säilitada oma otsustusõigus ja võtta siia vastu ainult neid, keda me tahame, kuid mitte jääda suures Euroopa Liidus väikese vastiku ksenofoobse riigina üksi nurka mossitama.
Paljude Eesti valitsuse ja riigikogu liikmete harvanähtavalt üksmeelne vastuseis Euroopa Komisjoni pakutud kvoodisüsteemile langeb selle huviga minu meelest hästi ühte. Ehkki meie poliitikute seisukohavõtud on mõeldud peamiselt sisepoliitiliseks tarbimiseks, ei ole Eesti üksi. Kvootide vastu on sõna võtnud ka paljude teiste riikide juhid, eesotsas Prantsusmaa ja Hispaania. Põhimõtteliselt on samas rivis ka meie lähinaabrid, sest kvoodisüsteemi vastu on ka Läti ja Soome uus valitsus.
See muidugi ei tähenda, et Saksamaa ja mitme Lõuna-Euroopa riigi huve teenivat kvoodisüsteemi ei tule üldse, kuid võimaluse edukaiks läbirääkimisteks põgenike arvu üle loob mitmelt poolt kostev häälekas vastuseis siiski. Lõppude lõpuks on ikka nii, et mida rohkem põgenikke vastu võtta, seda rohkem neid tuleb.
Kalle Muuli
Riigikogu liige, IRL
10 aastat tagasi ennustas üks inimene praegust olukorda väga täpselt ette. aastal 2003 tundus see jutt täiesti ülepingutatauna. Tegelikkus osutus täpselt ennustatuks:
http://turm.ee/kirjatykid/rimmel/index.htm
naljakas natuke neid poliitikute jutte lugeda-muidu läheb meil ikka superhästi,majandus on tõusuteel,töötuid vähe ,keskmine palk on super aga näe,kui vaja pagulasi võtta,siis selgubki tõde,et tegelikult oleme väga vaene riik ja ei suuda kedagi vastu võtta.
Igasse Eesti peresse oma moslem,tõug saab parandatud,peretütred rahuldatud,usk saab kinnistatud.Kõige viimane kes üldse mingil teemal võiks sõna võtta on hr. Muuli.
raske tõdeda,et SALAVALITSUS ,kes korigeerib ,ka Obama tegevust on kaugeleulatuva salajase migratsioonilepingu ettenägelikult koostanud,et kukutada maailma stabiilsust.Tapetud on aastaid teadlasi,kes on leiutanud vaba energia ja loonud loodus sõbralike kütuseid.Infoga ,läbi teleka ja ajakirjanduse pannakse rahvas paikka!
Ja veel, siin pole põgenemisest juttugi, lihtsalt täidetakse moslemite plaani euroopa vallutada. Noored mehed muudkui tulevad ja tulevad “põgenevad” ja varsti on meie riik samasugune kui rootsi ja soome, kus politsei ei julge ka neid enam korrale kutsuda. Seda ei taheta uskuda need mustad valgete silmadega mehed on ju nii “nunnud”, aga kui oma tõelist palet hakkavad näitama, siis on hilja ja raske neist lahti saada.Kuidas küll eurooplased lasevad moslemitel euroopat vallutada.
Itaalia ja Kreeka ei tohi enam moslemeid vastu võtta, muidu pole eurooplastest varsti midagi järel. Riigid peavad hakkama lihtsalt kõigele vaatamata neid kodumaale tagasi saatma. Kui merelt leitakse jälle parvetäis moslemeid, võetagu selle riigiga ühendust, kust nad tulnud on ja las tulevad oma inimetele järele. Tehtagu üks kindel otsus enam mitte vastu võtta. Või saatku siis mõnda teise aafrika riiki.