0

Ameerika reisikiri 5: Teel Suurde kanjonisse

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

KALLE TÕNISMA

Juhuslik piletikiosk

Meie järgmise hotelli ainsad koostisosad olid klaas ja betoon. Sviidi aken ulatus seinast seina, seinteks värvitud betoon. Õnneks oli Vdara spaahotell täisteenindusega. Esivälisseintel voolasid veekardinad. Katusel, 46. korrusel, suplusbasseinid. All saalis paar korda nädalas Cirgue du Soleil „Zarkana” sõuprogrammid. Õhutrammi otseühendus (viienda korruse kõrguselt) linna suurima kaubanduskeskusega Crystal. Aga loomulikult tuli sisse minna läbi suure kasiino. Kasiino väärtuseks olid head kokteilid ja tõesti hea kohv. Õhtuti päeva lõpetades oli mõnus seal teha suitsu koos kohviga. Ükskord tahtsin mahla. Ei tea, kas ettekandja ei saanud minust aru või milles oli probleem. Kui ta küsis, kas jääga, vastasin, et ei. Lootsin, et saan korraliku klaasitäie. Seal maal on komme, et telli mis vedelikku tahes, esiteks pannakse klaas täis jääd, seejärel lisatakse vedelik. Tuli siis näitsik rõõmsa näoga tagasi ja ulatas mulle klaasi, milles oli 40–50 gr jagu pruuni vedelikku. Tundsin väga hea konjaki lõhna. Arvan, et selle dollarise jootraha eest sain väga peene ja kalli joogi.

Lõpuks sai lahenduse ka minu mure ja reisi eesmärk. Märkasime Stripil rahvamelus omapärast müügikioskit. Seintel suured ekraanid, millel jooksis aeglaselt reklaam üritustest, seina najal vitriinriiulid buklettidega. Kõik see päädis katusel asuva reklaamkirjaga pooleks rebitud piletisarnase pabeririba taustal „Täna õhtuks, ainult poole hinnaga“. Lähemal uurimisel selgus,et siit saab osta pileteid peaaegu kõigile üritustele, mis toimuvad Las Vegases, 20–40protsendilise allahindlusega. Ühesõnaga, piletite sooduseelmüük. Küsisime kohe, kas Suurde kanjonisse ka saab. Ikka saab, oli vastus. Esitasime oma tingimused, et soovime rahvusparki ekskursiooniga. Müüja otsis veidi ja teatas: „Palun, järgmisel kolmapäeval, väljasõit pool seitse, hommikusöögi ja lõunaga, tagasi hotellis olete pool kümme õhtul. Hind on sada kümme dollarit.” Küsisin, kuhu tulema peame, et bussile saada. Vastus oli: seiske oma hotelli ees pool seitse ja teid võetakse peale. Hurraa! Lõpuks piletid käes, pealegi nii soodsalt ja mugavalt reisile. Suurest rõõmust, et nii hästi läks, tegin reisipileti Timole välja.

Pidasime plaani, mis edasi teha, kanjoni reisini oli ju veel ligi nädal. Otsustasime tutvuda mingi plaani järgi linnaga, sest tundus, et vaadata on palju. Teiseks, sukeldume kultuuriellu. Selleks – olime nüüd targad – tuleb minna tagasi piletite kioski juurde ja uurida, mida seal pakutakse ja mis on hinnad. Aega läks seal nüüd ligi kaks tundi. Ette rutates olgu öeldud, et nii palju kontserte ja sõuprogramme pole ma elus nõnda lühikese aja jooksul kunagi vaadanud. See oli supermõnus. Ei möödunud ühtki päeva ilma ühe, vahel isegi kahe programmi külastusega. Tihti saime hotelli alles südaöö paiku. Sellestki oli kasu, sest koju naastes nägime ka kogu seda melu, mis toimus tänavail. Iga päeva lõppedes olime lõhkemas muljetest.

Uurides piletimüügis pakutavaid kontserte, panime algul kõik kirja, ajad, hinnad, päevad. Siis uurisime, mis on linnas vaatamis- või külastusväärset. Tagantjärele mõeldes oleme tänulikud sellele teenindajale, kes ligi tunni meile kõike seletas, kioski kõrval, arvuti peos. Peale kontsertide oli võimalik käia ka autonäitusel „Automaailma musklid”, minna lennuvälja kõrvale autodroomile, kus said 300 dollari eest valida ühe võimsa masina kolmest, et kihutada nii kiiresti kui julged. Kuigi see ei pidavat üle 250–260 km tunnis kahjuks välja võtma, seletas noormees meile! Siis Eiffeli torn, kuhu saab üles 165 meetri kõrgusele. Vaateratas Stratosphere oma kuplite ja tunnise tiiruga. Madame Tussoud’ vahakujude muuseum hotelli Veneetsia kõrval, suvemoodide näitussõu moemajas. Vaadaku me kindlasti ka valguse ja värvidega purskkaevude etendust õhtuti, hotelli Bellagio ees.

Pidanud omavahel veidi nõu ja mõelnud rahakoti sisu peale, valisime välja, millistele üritustele piletid ostame. Nähes Timo väikest kimbatust, ütlesin, et me ei pea igal pool kahekesi käima. Noor mees, mingu ööklubidesse, sõudele, ega ma pea kaasas jooksma. Ega ilmselt tallegi meeldi kõik need asjad, kuhu mina läheksin. Vaherepliigiks, ka kõige tavalisemasse ööklubisse, kus tants ja joogid, maksis sissepääs 30 dollarit. Piletikioskile oli see õnnelik päev. Nii palju pileteid korraga ei osteta seal vist tihti. Mitu sajadollarilist jäi meist neile.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz