0

Ann Mari Anupõld: Algusaastate võlu ja võitlus

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann-Mari Anupõld 017Algus on ikka raske. Just nii mõtlesin, kui eelmisel nädalal sattusin ühe algaja, aga väga hakkaja lambakasvataja juurde. Lambakarja üksiku haige looma pärast arsti üldjuhul ei kutsuta. Küll aga on mõistlik paaril korral aastas leppida kokku karjavisiit, et võimalikke probleeme ennetada ja karja üldist tervist parandada. Siis on aega, et aretust, söötmist ja pidamisvõimalusi arutada ja kuulda, kuidas teistes kohtades probleeme lahendatakse. 

Ka mina olin kunagi lammaste koha pealt täielik võhik. Ülikooli loomaarstiks õppima minnes olid mõtted peamiselt hobustel, ja natuke ehk lemmikloomadel ka. Need olid ainsad, kellest tol ajal midagi jagasin. Kursusekaaslasi, kes plaanisid suurloomaarstiks hakata, vaatasin aga teatud hämminguga. Eksootiline ja kurnav töö, kas pole? Nüüd võin kindlalt öelda, et jah, on tõesti. Aga ei, teistmoodi ma seda asja ei teeks.

Lammaste juurde sattusin esimest korda 7 aastat tagasi, kui suvise tööseiklusena Islandil hobuseid treenisin ja lambaid karjatasin. Islandi lammas on pikkade lokkidega, temperamentne ja sarviline, nii tulin ma sellelt tööotsalt võrdlemisi räsitult koju tagasi. Kintsud üleni sinikatega kaetud ja silma kohal värske arm, sest üks sarviline lapsuke oli vajalikuks pidanud mulle näkku hüpata. Kohalikud poolmetsikud hobused olid minuga tunduvalt leebemalt käitunud. Head mälestused jäid sellest hoolimata, kuid kuna suurlinnas üldjuhul lambaid ei peeta, jäi huvi selle looma vastu võrdlemisi soiku. Aasta hiljem aga sattusin Saaremaal suvisel üritusel ühe lambakasvatajaga ninapidi kokku. Ei läinudki kaua aega, kui ma ennast sealsete lambakarjade lummusest leidsin. Mis võib olla lahedamat, kui veeta suvi suve järel lopsakate rohumaade vahel, valgeid lambatupsukesi kantseldades? Ega selles siis midagi rasket olla saa? Või siiski? 

Reaalsus näeb muidugi natuke teistsugune välja. Nii veetsin ma järgmised suved higisena parme söötes ja villis näppudega karjuse traate paigaldades. Kirusime maailma üldiselt ja lolle lambaid eriti. Päeva lõppedes Karujärve sügavustest värskena naastes tundus maailm siiski jälle täiesti hea koht. Ka selles karjas olid tol ajal veel paljud asjad korraldamata, ning nii mõnigi töö sai katse-eksituse meetodil tehtud. Oli nii loom- kui ka inimkatseid. Järjekindlalt sai proovitud, kas on võimalik suurel karjamaal lambakarja ajada kesk karjamaad asuvasse väikesesse aedikusse. Filmis see ju ometigi toimib? Pärismaailmas ei ole muidugi ükski lammas nii naiivne, et ta sellisesse avalikku lõksu langeks. Kui oli vaja kiiresti üks jäärapoiss koplist kätte saada, mindi hoopis „lihtsama” vastupanu teed ja kogumisaia püstitamise asemel jälitati lammast ATV abil. Kui ATV panna põgeneva lamba moodi kargama, kihutama ja haake tegema, raugeb inimese ja masina koostöö pooltel juhtudel võrdlemisi kiiresti mõne eriti metsiku hüppe saatel. Üks lahkub ühes, teine teises suunas. Sellel korral jäid inimesed masina selga püsima kuni hetkeni, mil oli vaja lambale kraesse kinni karata. Kas olete näinud kunagi ratsalammast? Võin kinnitada, et see on jumalik vaatepilt, sest just see meile avanes, kui 55kilone tüdruk kargas 120kilosele lihajäärale selga, et teda jalust rabada. Ainus, kellel jalad alt kadusid, oli muidugi vapper tööline. Ehk ka meil ülejäänuil, kes me aia ääres naerukrampides seisime ja täiesti suutmatud olime ennast liigutama või appi tõttama. 

Lambakari on suurepärane niitude ja võsade hooldemeeskond. Nii said lammaste abil aastate jooksul mitmed vanad karjamaad ja soised alad uuesti korda. Täiesti valutult see muidugi ei käinud. Kas kujutate ette, mitu rulli okastraati mahub keskmiselt ühe lamba kasuka sisse, kes on veetnud vähem kui kolm nädalat hooldamata karjamaal? Sellest oleks nii mõnigi vanarauakratt saanud ohtralt rõõmu tunda. Meil aga tuli teha rasket tööd, et väikeste kääride ja tangidega okastraati ja villa harutada, olles lõpuks vähemalt sama auklik nagu lammas ise. Ühel eriti soisel karjamaal sattusime aga ükskord hoopis metsseaga vastamisi. Panime suurest ehmatusest ajama – siga ühes, meie teises suunas. Kui teda hiljem uuesti otsisime, ei suutnud me teda mitte kuskilt leida. Ka elektri karjus oli täiesti terve. 

Kõige tähtsam on omavahel kokku saada ja asju arutada. Kui vaevuksime teiste tegemisi lähemalt uurima, suudaksime uskumatu koguse vigu vältida. Parim lahendus on koostöö, sest üksi omal troonil susserdades peate ratast aina uuesti leiutama. 

Ann Mari Anupõld,
loomaarst

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz