Ekspert: Kekkilä turbakaevandus rikkus külarahva kaevuvee

Hüdrogeoloog Pille Sedman on veendunud, et Kekkilä turbakaevandus rikkus Salajõe küla kaevuvee. PEETER LANGOVITS

Keskkonnaamet lükkas kaevandusvastase eksperdihinnangu kõrvale, kuigi sõltumatu ekspert Pille Sedman ütleb, et turba kaevandamine on rikkunud Salajõe karstialal põhjavee, ning soovitab kohtusse kaevata keskkonnaameti, kes toetub rumalusi täis uuringuile.

Läänemaa Salajõe ümbruse külade elanikud on aastaid võidelnud turbakaevanduse laiendamise vastu, sest leiavad, et just nimelt kaevandus on joogivee rikkunud. Ometi kinnitas keskkonnaameti Lääne-Eesti regiooni juht Kaja Lotman aprilli alguses oma allkirjaga Kekkilä Niibi kaevanduse laiendamise keskkonnamõjude aruande. Nüüd peab Soome kontsern Kekkilä veel hankima vee erikasutusloa ja seejärel võib hakata kaevandama.

Lotman ei lasknud end häirida hüdrogeoloogi Pille Sedmani eksperdiarvamusest, mis tõestas kaevanduse ja rikutud vee seosed. Turbaraba kuivendusvesi ei ole rikkunud mitte ainult kaeve, vaid on põhjustanud ka Salajõe karstialal paekivilõhede ägeda suurenemise, samuti täitnud lõhed setetega. Sedman ütles Lääne Elule antud intervjuus otsesõnu, et keskkonnaameti heakskiidetud aruanne on kirjutatud ainult kaevandaja huvides. Sedman kinnitas, et keskkonnaamet on teinud teadvalt valeotsuse.

„Aruandes leiduvad uuringud on täis lollusi,” ütles Sedman.

Kekkilä tellitud aruandes on mitu uuringut, mis ütlevad, et turbakaevandus pole rikkunud külade kaeve. Kui täpne olla, on kaevandusel uuringute põhjal küll mõju, kuid kaevuveele pole see tähtis.

Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud aruande lõppjäreldus ütleb, et turbatootmise mõju tarbevee kvaliteedile Salajõe külas on hinnatud väikeseks. Kavandatava tegevusega ei mõjutata tarbevee kvaliteeti Salajõe külas.

Sellele järeldusele on toeks näiteks inseneribüroo Steiger uuring, mis ütleb, et Salajõe veekvaliteeti mõjutavad jõkke langevad puulehed, samuti koprapaisud, mille taga vohavad veetaimed. Steigeri palgal olev hüdrogeoloog Hedi Schvede kinnitas eelmisel sügisel külaelanikele, et kui kaevandus kinni panna, siis kaevuvesi ei parane. Schvede uuris, kas kaevudes leidub turvast, kuid ei leidnud seda sealt.

2012. aastast pärinev keskkonnauuringute firma Mavese uuring leidis, et turbatootmise mõju põhjaveele ei ole sedavõrd määrav, et seda oleks võimalik muude tegurite hulgast täpselt esile tuua. Muud tegurid on siis koprapaisud, põllumajandusreostus ja hooldamata maaparandussüsteemid.

Et kogu loost aru saada, tuleb alustada sellest, et Salajõgi suubub karstialasse. Kaob maa alla, viib oma veed otse paelõhedesse, kus saab neist põhjavesi. Kui on veerohke aastaaeg, on vett sedavõrd palju, et see purskab Tiberna augus uuesti maapinnale, et mere poole voolata. Juba enam kui kümme aastat on aga Niibi turbaraba kuivendusvesi suures mahus lastud Salajõkke. Miljonid kuupmeetrid rauarohket, agressiivset rabavett, mis kiiresti paekivi lahustavad. Sedmani sõnul on kurja juur aga rabavees CO₂-s. Need koos paljude aastate jooksul karstilõhedesse kantud hõljumiga rikuvad joogivee.

Sedman nimetas aruandes esitatud väiteid rumaluseks, andes mõista, et Kekkilä on otsinud eksperdid, kes on teinud kaevandajale soodsad järeldused.

„Turbarabade kuivendusvesi voolab kõik Salajõkke. Kuna Salajõgi neeldub täies ulatuses kurisus – vesi mitte kuhugi kõrvale ei lähe –, siis kõik, mis jõkke juhitakse, läheb otseselt põhjavette,” ütles Sedman Lääne Elule antud intervjuus. „Põhjavette tulebki täpselt sisse kogu turbasodi ja muu kuivendamise värk. Kuna inimesed võtavad sellest põhjaveest oma joogivee, ei saa kuidagi väita, et turbakuivendusvesi ei mõjuta kaevusid.”

Sedman kummutab jutu põllumajanduse mõjust põhjaveele. „Ükski veeproov ei näita, et seal oleks värske sõnniku mõju. Ometi on see nimetatud ühe põhjusena, mis kaevuvett rikub. Siis on väidetud, et kopratammide taha kogunev hõljum mõjutab põhjavett. Selliseid imelikke asju leidub aruande järeldustes, peale selle ka maakerge ja niitmata jätmine,” ütles Sedman.

Keskkonnaameti Lääne-Eesti büroo töötajad Anu Saue ja Kai Vahtra kinnitasid Lääne Elule, et nemad lähtusid keskkonnamõjude aruande uuringuist. Ametnikud selgitasid, et kaevandaja peab rajama kaevandusvee tarbeks kogumisbasseinid. Samuti on Salajõkke minevale kuivendusveele kehtestatud ranged normid.

Sedmani hinnangul aga ei aita kaevandusvee kogumisbassein raua ega agressiivse CO₂ vastu. Need jäävad rabavette ka kogumisbasseinis. Kuna enam kui kümne aasta jooksul on Salajõgi kandnud karstilõhedesse turbahõljumit, uhub vesi seda veel aastaid nii põhjavette kui ka elanike kaevudesse.

Kekkilä Eesti juhi Raoul Johansoni sõnul rajab ettevõte nüüd keskkonnaameti soovitud kuivendusvee puhastussüsteemi ja seirejaamad. Johanson lootis, et saab hakata 174 hektari suurusel uuel rabaalal kaevandama tuleval aastal.

Salajõe elanik Mare Urbas ütles, et isegi kui uue kaevanduse vett õnnestub puhastada, voolab seniste kaevandusalade vesi ikka Salajõkke puhastamata. „See on karstiala, kus pole teada, millisesse kaevu tuleb mõju järgmisena,” ütles Urbas. „Mõnes talus on asi päris hull, üks duši all käimine lööb veefiltri nii täis, et see vett rohkem läbi ei lase.”

Sedman ütles, et külaelanikud peaksid keskkonnaameti kohtusse kaebama.