Kasutan heameelega võimalust seletada, miks Vabaerakond koalitsiooniläbirääkimistelt minu arvates kõrvale jäeti.
Laua taga põrkusid kaks mõtteviisi: Vabaerakonna soov muutusi esile kutsuda ja Reformierakonna soov jätkata vanaviisi, sest kõik on niigi hästi. Algusest peale oli näha, et Reformierakonnale ei ole Vabaerakonda vaja mitte sisuliseks tööks, vaid n-ö mängu iluks. Meie kampa võtmisega taheti teha nägu, et tuleb uus ja värske koalitsioon, ent tegelikult sooviti õigustada vanas stiilis jätkamist. Kui läbirääkimised olekski lõppenud Reformi soovitud lepinguga, millesse tohtinuks partnerid teha vaid pisiparandusi, siis olnuks ühtlasi hea pikemas perspektiivis Vabaerakonda kompromiteerida: näete, ei ole nad milleski paremad kui teised!
Reformierakond põhjendas Vabaerakonna kõrvalejättu erimeelsustega maksuküsimustes. Jah, meie arvates on palgavaesuse vähendamiseks ausam tõsta üksikisiku tulumaksumäära kui otsida katet aktsiiside tõstmisest ja käibemaksuerisuste kaotamisest. Reformerid tahavad rahvalt raha kätte saada vargsi, ümbernurga. Nagu kirjutas Lasse Lehis maksumaksjate liidust: Vabaerakond soovis rikkuda seni kehtinud reeglit, et makse langetavad targad poliitikud, aga maksud tõusevad alati ise.
Toon ühe näite eri moodi mõtlemisest. Endine rahandusminister Jürgen Ligi põhjendas mõtet tõsta majutusasutuste käibemaksumäära asjaoluga, et seda teenust kasutavad valdavalt jõukad inimesed. Vabaerakonna arvates oleks see aga noahoop selga eriti väiksemaile majutusteenuse pakkujaile, sest Eestit külastavad turistid on väga hinnatundlikud.
Tüli tõusis tegelikult meie pakutud nn demokraatiapaketi üle. Kordan mõned Vabaerakonna ettepanekud siinkohal üle. Tahame vähendada riigi raha erakondadele alates 2016. aastast poole jagu. Raha eraldamise aluseks tuleks võtta valimistel (ka kohalikel) saadud häälte arv ja muuta eraldatav raha sihtotstarbeliseks. Kampaaniakulutustele tahame ülempiiri. Meie saime hakkama u 100 000 euroga. Sotsid on pakkunud laeks 500 000 eurot. Kusagile sinna vahele võinuks kokku leppida.
Riigikogu praegune valimiste süsteem on liiga keeruline ja tundub valijale ebaõiglane. Avatud nimekirja põhimõtte rakendamine annaks kaalu iga kandidaadi häälte arvule. Meie arvates suurendaks elutervet konkurentsi erakondade võimalus minna riigikogu valimistele ühiste nimekirjadega.
Palju rahva õiglustunnet riivavat on riigikogu liikmete staatuses ja kuluhüvitiste korras, kas või kuue kuu palk kompensatsiooniks või kuluhüvitiste arvel auto liisimine. Kõige selle kohta tarvitasid partnerid läbirääkimistel parimal juhul väljendit „analüüsime võimalust”, mis tegelikult tähendab niisuguste tülikate teemade elegantset ignoreerimist.
Kas need teemad on praegu Eestis üldse vajalikud? On, sest riiki ei saa korda, kui erakonnad ei alusta iseendast, sisedemokraatiast, poliitilise konkurentsi parandamisest, parteilise toiduahela lõhkumisest. Olen optimist ja usun, et koalitsioonilepingusse saab kirja palju mõistlikke mõtteid, millele Vabaerakondki alla kirjutaks. Ehk koguni mõni demokraatiat edendav punkt, et Vabaerakond ei „õiendaks”. Kui omal ajal reformerid rohelised läbirääkimistel üle parda viskasid, võeti ju koalitsioonilepingusse ka roheliste mõtteid. Reformierakond on edaspidigi püüdnud olla rohelisem kui rohelised ise – peaasi, et konkurent pead ei tõstaks!
Hea, et nüüd on ka Reformierakonna sõnavarasse jõudnud mõiste „riigireform”. Hea, et haldusterritoriaalne reform mingil kujul tõenäoliselt tuleb. Meie tegime ettepaneku, et nende reformide õnnestumise eest peaks selgelt vastutama peaminister, mitte jälle mõni ebamääraste volitustega regionaalminister. Appi protsesse juhtima võiks peaminister aga võtta Väino Sarneti tüüpi sõltumatu eksperdi.
Muidugi ei suutnud Vabaerakond senistel läbirääkimistel kõigis valdkondades valitsusvastustust kandnutega võrdselt kaasa rääkida, sest meil jäi enne valimisi programmi kirjutades aeg napiks. Tuli ju erakond nullist üles ehitada. Aga tänu sellele on Vabaerakonnal nüüd unikaalne kogemus, mida pole kinnikiilunud erakondadel enam ammu.
Opositsiooniaega võtab Vabaerakond kui õpinguid, et olla valitsusse minekuks valmis juba tugevama ja targemana. See aeg tuleb niikuinii ja võib-olla palju varem kui nelja aasta pärast. Seni on Vabaerakonnal võimalus olla parlamendis südametunnistuse hääl.
Suhtekorraldaja Ott Lumi nurises televisioonis, et Vabaerakond pole omandanud voolujoonelist poliitilist käitumismudelit. Ei kavatsegi (pea)voolujoonelist käitumist omandada. Tahame jääda iseendaks ja säilitada stambivaba mõtlemist.
Andres Ammas,
Vabaerakond
Tõesti soovisin, et valimised toovad kaasa Eestis muutuse. Hetkel on suund vastu mäge.
1. Rahvas lahkub ja Eesti muutub Euroopa ääremaaks
2. Eestis valitseb sulase mentaliteet
3. Hinnad tõusnud müstilise kiirusega ( Tõusnud on kaudsed maksud, mida tavainimene ei näe)
4. Kohale jäänud inimesed on juba harjunud valedega, mida Valitsus neile ette söödab.
Hetkelist perjoodi Eestis võiks nimetada valede ja pettuste ajastuks. (Eestis on muutnud Ausus ja otsekohesus tabuks).
lased aga püksi ja maru hea ja kindel tunne on sest iga järgmine kord on sama moodi
hmm, mäletatavasti maksime kõik mõni aeg tagasi 26% tulumaksu ja keegi ei surnud maha. Palju õiglasem on maksta mõni protsent tulumaksu rohkem kogu riigi hüvanguks. See võtab meie rahakotist vaid mõned eurod ega ole eriline suur koorem. Rahaliselt võttes, maksavad need kes oluliselt jõukamad, suurema summa sedaviisi riigikassasse. See on samuti õiglane, sest see kellel on rohkem suudab ka natuke rohkem makse maksta- protsent pealegi veel sama kui kõigil. Kui aga selleasemel “keevitatakse ” meile kõigile pakendimaksud, aktsiisid, riigilõivud ja tont teab veel millised maksud otsa, siis see on just ebaõiglasem nende suhtes, kes on väikese sissetulekuga, sest kui hakkame… Loe rohkem »
Õiglane oleks astmeline tulumaks nagu mujal arenenud riikides.
…kõik ok, kuid minna koal läbirääkimiste laua taha tulumaksu tõusu jutuga, ei ole küll täna sunnis ja sellest ei ole siin artiklis miskipärast sõnagi!
hea mõttes lausa uskumatu, et vabaerakond sellisena meie poliitilise maastikule tuli. esimest korda on mõistlikkuse, headuse, lootuse ja tõeliselt inimeste peale mõtlemise tunne. Oma kodumaa ja oma rahva terviku peale mõtlemise tunne. Väike skeptiline mõte on peas- kauaks? Ehk siiski… Sellise hoiaku ja põhimõtetega on meil ehk veel kõigil lootust paremale tulevikule.
reformierakond tuleb seekord valitsusest välja jätta. Ja tuleb klaarida, kuidas Eesti riigis on tänapäeval võimalik manipuleerida, petta, varastada, tulemusi võltsida. Vastutuse võtmise asemel kuulutatakse kõik riigisaladuseks. Korruptsioon on ilmselt levinud isegi sellistesse kohtadesse nagu prokuratuur ja kapo.
TV-s näidatakse saadet Võimalik vaid Venemaal… kas on ikka?
Tahaks küll teada, kes on need eesti inimesed, kes jätkuvalt annavad hääle korruptsiooni toetuseks.
Ootan huviga Haapsalu volikogu istungit…
Tublid!