Täna möödus 66 aastat märtsiküüditamisest. Haapsalus kogunesid inimesed kurba aastapäeva meenutama toomkiriku ristimiskabelisse emaaltari ette.
Memento kohalik juht Arnold Aljaste, kes on sündinud Siberis küüditatute peres ja kelle sünnipäev langeb kokku suurküüditamise päevaga, kinkis toomkirikule paksu musta raamatu. Selles 735 leheküljega raamatus on algusest lõpuni ainult nimed. See on 1949. aasta märtiküüditamise nimekiri. Mõned nimekirjas olnud inimesed pääsesid küüditamsiet või olid juba enne arreteeritud. Nagu näitkes Aljaste vanaisa, kes suri 1950. suvel Narva vangilaagris ja kelle haudki on teadmata.
Naiskodukaitse Läänemaa juht Mare Laide rääkis emaaltari ees mälestusküünalt süüdates, et kõneles täna hommikul oma 90aastase emaga küüditamisest. Emal oli küüditamise päeval asja vallamajja. Seal seisis veoauto, kast inimesi ääreni täis. Inimesed nutsid. Üks naine, Marta Muto vaatas üle kastiääre alla, silmis selline tühjus, mida ema pole siiani unustanud.
Oma lugu oli meenutada maavanema kohusetäitjal Kristel Jupitsal. Noorena oli tal raske mõista, miks on vaja valusaid mälestusi meeles pidada, kuigi tema vanaisa oli küüditatud. Nüüd, poole vanemana tal seda küsimust enam ei ole.
„Hoiame kokku, peame meeles, oskame ohtu ette aimata,” ütles Lääne maavanem Kristel Jupits.
Kirikuõpetaja Tiit Salumäe soovis, et ka noored ei unustaks, mis paik on emaaltar ja et vanemad räägiksid noortele oma lugusid, et need ei ununeks.
1949. aasta 25.-29. märtsini viidi Eestist Siberisse üle 20 000 inimese.
Fotod: Arvo Tarmula
