HAAPSALU FOTOKLUBI: “Kõige tähtsam: fotokas peab kaasas olema!”

Haapsalu fotoklubi ajalugu ulatub 40 aasta taha, klubi liikmete seas on nii harrastuspiltnikke kui ka inimesi, kes fotograafiaga omale leiba teenivad.

Digifotoajastul, mil pildistamine rahva seas üha populaarsemaks muutub, tasub läänlastest hobifotograafidel kõrva taha panna, et meie maakonnas tegutseb ajalooliste traditsioonidega fotoklubi, kus huvilised saavad omavahel muljeid ja teadmisi vahetada.

Haapsalu fotoklubi juhatuse liikme Ave Huugeni sõnul on üheks klubi suurimaks plussiks just valdkonnaga seotud tutvused, mida klubi kaudu leida võib. „Mul oli küll enne fotograafiahuvi, aga ma ei tundnud ühtegi fotograafi lähemalt,“ ütles Huugen.

Ta selgitas, et tänu fotoklubist saadud kontaktidele teab ta nüüd täpselt, kelle käest vajadusel konkreetsel teemal nõu küsida.

Enamik klubisse kuulujaid on harrastusfotograafid, kes teevad pilte oma igapäevatöö kõrvalt, kuid on ka mõned, kes oma piltidega leiba teenivad, näiteks Lääne Elu fotograaf Arvo Tarmula ja TV3 reporter Eduard Laur. Üha enam on kutselise fotograafi teed minemas Tõnis Krikk.

Klubis olijate sõnul ei ole inimestel vaja karta, et napp kogemustepagas liikmeks saamist takistab. Fotoklubi juhatuse liige Urmas Naudre kinnitas, et ainuke asi, mida uuelt liikmelt eeldatakse on see, et inimesel on soov pilti teha.

„Kui see soov on olemas, siis ülejäänud on sinu enda arengu teema,“ lausus Naudre. Fotoklubi juhatuse liikme Raivo Reimanni sõnul on pildistaja jaoks edasiviiv jõud ka teatav konkurents, mis fotograafidel seas tekib.

„Kui näed, et keegi on teinud hea pildi, siis tekib soov, et ma tahan ka,“ lisas Huugen.

Klubil on ka oma sümboolne liikmemaks. 15eurose aastamaksu tasumine näitab Huugeni sõnul, et inimene on klubi tegevusest huvitatud.

Nii saab vältida olukorda, et klubi nimekirjas lohisevad kaasa kõik need, kes otsustasid kunagi ammu uudishimust liituda, aga tegelikult asja vastu sügavamat huvi ei tunne. „Liikmemaks on nagu abielutõotuse uuendamine,“ märkis Huugen.

40-aastane ajalugu

35-liikmeline Haapsalu fotoklubi kannab ajaloolisi traditsioone. Läänemaa fotohuvilised käisid Haapsalu fotoklubi nime all koos juba 1970. aastatel. Tarmula ehk omaaegse klubi esimehe sõnul tegutses see klubi ligi 20 aastat.

Kõige aktiivsemat elu elas Haapsalu fotoklubi Tarmula juhtimise all 1980. aastel. „Siis korraldati siin kaks fotograafide üle-riigilist kokkutulekut. Isegi 3-4 trükist sai näituste põhjal välja antud. Olime pildil,“ meenutas Tarmula.

Peale Eesti taasiseseisvumist jäi klubi tegevus aga vaikselt soiku. „Igal inimesel olid oma tegemised. Kes ehitas maja, kes tegeles millegi muuga, igaüks pidi iseenda eest seisma,“ ütles Tarmula.

Klubi üritati vahepeal uuesti ellu kutsuda, kuid tõsisemalt võtsid fotograafid asja käsile 2013. aasta alguses. Haapsalu fotoklubi juhatuse liikme Ants Maripuu sõnul tuli taas üheskoos tegutsemise mõte Aleksander Kaasikult.

„Suhtlesime temaga ja ta oli mures, miks Läänemaal pole tegutsevat fotoklubi,“ meenutas Maripuu.

Ants Maripuu, Aleksander Kaasik, Urmas Naudre ja Arvo Tarmula said kokku ja mõtlesid, et klubi võiks tõepoolest uuesti alustada. Küsimus oli aga selles, kas alustada täiesti puhtalt lehelt või jätkata Haapsalu fotoklubi järjepidevust. Lõpuks langes valik ajalooliste traditsioonide kasuks.

„Siis saigi uuesti hing asjale sisse puhutud,“ ütles Tarmula, kes on praegu klubi juhatuse nõuandjaks.  Olgugi, et fotoklubi kannab Haapsalu nime, on sellel liikmeid ka kaugemalt ja asukoha järgi kellelegi piiranguid ei tehta.

„On Lihulast, Kõmsilt, Rõudest, Linnamäelt ja nüüd on asi laienenud nii, et Harjumaalt on juba ka üks inimene,“ ütles Reimann.

Iga-aastane näitus

Taasasutatud fotoklubi traditsiooniks on kujunenud igasuvine aastanäitus. „Aastanäitused on minu arust üks fotoklubi põhiväljundeid. Fotograafi eesmärk on teha pilte ja neid avaldada,“ ütles Tarmula. „Kõik fotograafid ei taha võib-olla oma autorinäitust teha, aga panevad 1-2 pilti aastanäitusele,“ lausus Huugen.

Aastanäituste teema on olnud Reimanni sõnul vaba. „Kuna oleme nii erinevate mõtetega, siis ei saagi kõiki ühte raami seada,“ ütles ta. Naudre sõnul on aastanäituse töid ühisel kokkusaamisel kommenteerinud ka kogenud fotograafid, näiteks Aleksander Kaasik.

2016. aasta suvel loodab fotoklubi korraldada Haapsalus üle-eestilise fotograafide kokkutuleku. Viimati toimus selline üritus siin 1980. aastatel.

Klubi korraldab vastavalt võimalustele oma liikmetele aeg-ajalt ka koolitusi. Enamasti sõltub nende toimumine sellest, kuidas õnnestub liikmetel leida ühiselt sobivat aega. „See käib tavaliselt väiksemate puntidena,“ ütles Huugen erinevate koolituste korraldamise kohta.  

Koos on käidud ka matkadel. „Klubi liikmetest tuleb keegi heale ideele, hõikab selle välja ja minek,“ lausus Naudre. Näiteks 2013. aasta suvel võtsid fotograafid ette reisi Läänemaa loodenurka, Osmussaarele. Üheskoos on käidud üles pildistamas ka Koela talumuuseumi eksponaate.

Mitme matka puhul on klubi teinud koostööd kohalike ettevõtetega. Loodusturismifirma Estonian Nature Tours abiga käidi Matsalus paadiretkel. „Pakkusid meile hea tehingu: tegid välja ilusa paadisõidu koos piknikukorviga.

Vastutasuks taheti, et teeme piiramatus koguses pilte. Sama lugu oli ka seltskonnaga, kes Haapsalu tagalahel ruubamatkasid korraldas,“ selgitas Naudre.

Juhatuse liikmed on arutanud ka seda, et ehk tasuks üheskoos ette võtta Läänemaa erinevate paikade ülespildistamine. Väga põnev oleks siis näiteks kümme aastat hiljem käia samades kohtades ja võrdluseks uued pildid teha, et näha, kuidas maastik on ajas muutunud.

Selleks loodetakse Naudre sõnul kaupa teha omavalitsustega. Omavalitsus ütleks fotograadfidele mida nad tahab kvaliteetpildil näha ja selle eest pääseks fotoklubi pildistama erinevatesse muuseumidesse ilma, et nende käest piletit nõutaks.

Omavalitsus võiks ehk toetada ka transpordikulude osas. Sellist koostööd plaanitakse Naudre sõnul esimesena katsetada Lääne-Nigulas. „See mõte äratas vallavanemas huvi,“ ütles Naudre.

Millega pildistada

Selleks, et teha häid pilte ei pea fotoklubi liikmete sõnul omama tehnika viimast sõna. Isegi mobiiltelefonide kaamerad on jõudnud tasemele, kus hobifotograaf saab oma telefoniga päris korralikke fotosid.

„Ei ole tähtis, mis asi sul on, tähtis on see, mida sa sellega teha oskad,“ lausus Naudre. Muidugi on erinavatel kaameratel erinevad võimalused, kuid see, milline kaameramark on parim, oleks Naudre sõnul teema, millest võikski rääkima jääda. „Eks igal margil ole omad plussid ja miinused,“ ütles Naudre.

Fotograafi üheks katsumuseks on konkreetse valdkonna leidmine, mille pildistamisele keskenduda. Erinevad asjad eeldavad pildistamisel erinevaid oskusi. „Selline iseenda leidmine on pikk protsess. Mina ka otsin veel, aga ei ole sellest tüdinenud,“ ütles Naudre.

„See on lõputu tee. Alati leiab enda jaoks, kuhu edasi minna või areneda,“ märkis Reimann.

Tänaseks on digirevolutsioon jõudnud sinnamaale, et eksklusiivselt filmilinti enam klubiliikmed ei kasuta. Samas ei ole seda tehnoloogiat ka täielikult unustusehõlma jäetud. „Olen ühe Zenit’i kaamera puhtaks klantsinud ja mul on kindel soov sinna film sisse panna,“ lausus Reimann.

Tarmula sõnul on digifotokate ja filmilindi kasutamise üheks suurimaks erinevuseks see, et filmilindile jäädvustades on piltide arv piiratud. „Kui filmil on 36 kaadrit, siis pean iga kaadrit arvestama ja mõtlema, kas ma teen topeltklõpsu või ei tee. Digiaparaadiga pildistan aga nii, et teen 10 duublit ja pärast valin. See annab kvaliteedi,“ selgitas Tarmula.

„[Digikaameraga] näed sa tulemuse kohe ära ja tead, kas kustutad selle pildi ära või jätad alles. Esimese valiku saad teha juba fotokas,“ lisas Huugen.

Lisaks saab Reimanni sõnul juba tehtud kaadreid hinnates sättida kaamera seadeid järgmiste piltide jaoks optimaalsemaks. „Keerad midagi juurde ja midagi maha ja pilt tuleb järjest parem,“ ütles ta.

Samuti on digipilte palju mugavam töödelda. „Vanasti tuli kõik teha laboris vannis. Nüüd on sul arvuti ees ja saad seal teha,“ märkis Tarmula.

On fotograafe, kes oma pilte arvutis kõvasti tuunivad ja loovad sedasi omanäolisi kunstiteoseid. Tarmula, Huugen, Reimann ja Naudre töötlevad oma fotosid pigem aga minimaalselt.

Nende fotograafide jaoks, kes tahavad teha fotomontaaži on Tarmula sõnul omad konkursid, kuid loodusfotode puhul vaadatakse fotomontaažile pigem viltu. „Hea tava on, et looduses tehtud pilti üles pannes krutitakse seda arvutis väga vähe. Võib-olla pannakse paika horisont ja üleliigne servajupp lõigatakse ära,“ ütles Reimann.

Reimanni sõnul on rahvusvahelistel konkurssidel levinud tava, et muudetud fotoga pannakse kaasa algne pildifail. „Pilti võrreldakse originaaliga ja kui seal on midagi üle krutitud, siis see pilt lihtsalt ei saa näitusele,“ ütles ta.

Tarmula tõi markantse näite mõne aasta eest ühel mainekal rahvusvahelisel fotokonkursil puhkenud skandaalist,  kus preemia sai pilt hundist, kes hüppas üle aia. „Lõpuks tuli välja, et see foto oli lavastatud, pilt võeti konkursilt maha,“ lausus Tarmula.

Ainulaadne hetk

Huugeni sõnul on igal fotograafil pildistatava osas oma unikaalne vaatenurk. Ühest ja samast objektist on võimalik saada palju väga erinevaid pilte, sest ka inimesed on erinevad. „Isegi see, et üks fotograaf on 1.80 m pikk ja teine 1.50, muudab pilti,“ lisas Naudre.

„Foto on peatatud ajahetk ja kahte ühesugust pilti on võimatu teha,“ lausus Tarmula. Tema sõnul peitubki selles fotograafia võlu. „Teine pilt võib olla samasugune, aga teine pilt on juba lavastus,“ ütles Naudre.

„Kõige tähtsam on, et fotokas, peab kaasas olema,“ märkis Reimann. Fotograafid ütlesid naljaga pooleks, et sageli on lausa Murphy seaduseks, et imelist asja nähes on just tol korral aparaat koju jäänud.

Fotograafia populaarsusele aitab kaasa sotsiaalmeedia

Fotoklubi liikmed, kellega Lääne Elu rääkis, on seisukohal, et sotsiaalmeediavõrgustikud nagu Facebook on fotograafia populaarsusele kõvasti kaasa aidanud.

„Sul on võimalik saada sotsiaalmeedias tagasisidet. Kui mul on kodus ilusad pildid, siis need seisavad, ma ei käi nendega ringi, aga nüüd saan panna need avalikku ruumi ülesse,“ ütles Haapsalu fotoklubi juhatuse liige Urmas Naudre.

Samuti toimub internetis regulaarselt erinevaid fotokonkursse, kuhu huvilised saavad oma pilte saata.

Sotsiaalmeedias mängib Naudre sõnul piltide populaarsuse puhul rolli ka ajastus. „Kui sul on mõni ilus lumesaju pilt ja on vana-aastaõhtu, siis tuleb neid like’isid metsikult,“ lausus ta.

„Hästi populaarsed on praegu loodusfotod,“ ütles fotograaf Arvo Tarmula selle kohta, mis sotsiaalmeedias inimestele peale läheb.

„See aitab edendada ka loodusharidust. Kui pildistad mõnda lindu ja ei tea, kes see on, siis paned selle näiteks Facebookis Eesti Ornitoloogiaühingu grupi lehele ülesse ning seal on juba profid, kes ütlevad, keda pildistasid. Sa ei pea kasutama määrajat või saad oma määramise tulemuse üle kontrollida. Loomulikult on see ka hästi mugav,“ ütles Haapsalu fotoklubi juhatuse liiga Ave Huugen.

2013. aastal sõitis Haapsalu fotoklubi üheskoos Koela muuseumi eksponaate pildistama. Foto: Arvo Tarmula.

(Vasakult) Hembo Soon, Liisi Matvere, Kätlin Sandvik-Soon, Ants Maripuu ja Aile Nõupuu. Foto: Arvo Tarmula.

2014. aastal pidas fotoklubi uhke jõuluseminari. Foto: Kalju Juurik.

Aktifoto pildistamine Tarmo Siiraku stuudios Haapsalus. Foto: Arvo Tarmula.

1985. aastal korraldas Haapsalu fotoklubi üle-eestilise fotograafide kokkutuleku. Foto: Arvo Tarmula.

Ants Maripuu ja Maie Kotkas. Foto: Arvo Tarmula.

2013. aastal käidi Hobulaiul. Foto: Raivo Reimann.